esmaspäev, 21. mai 2007

Kes teile ütles, et mu piltide kohta ei või midagi öelda?
Hämmingus nägu.
Kas te olete näinud reaalselt, kuidas väike heldate lokkis juustega tüdruk istub pühapäevasel päeval keset aasa ja korjab numrenukke?
Mina olen.

Tahaks lõputult olla maal.
Kui vaid oleks selline koht kus olla.
Nii hea on mitte millegile mõelda ja sügavalt nautida rahu ja olemist.


Ma sain alles pühapäeval aru, miks kunagi olid tuletõrjeTORNID.
Kuu ei kahane päriselt, me lihtsalt näeme vaid osa sellest aeg-ajalt.
Tegelikult on kuu alati ümmargune.

pühapäev, 20. mai 2007

kolmapäev, 16. mai 2007


Merli :" Sul on HÄSTI laheda lõikega äge pintsak" (Ise mõeldes, et mis firma see küll olla võib)
Priit: "Jaa, see on HULLULT vana". (Uhkusega)
Merli: " Näh, Sa oleksid võinud vähemalt öelda, et see on Armani!" (Olles ise siiralt uskunudki, et see on Armani või vähemalt Hugo Boss).
Priit:" Ei, ma ei käinud seal poes vargil".
Merli : "Eiiii ma ei mõelnudki SEDA, mõtlesin lihtsalt, et...ah vahet pole". (Mõeldes, et nüüd on kogu põnevus läbi.)
Priit: " Äh, mis vahet seal on, see on lahe pintsak."
Merli: "Hm jah, kui see on mingi poheemi vanaisa vana pintsak (vanaisa uut pintsakut ei kanna keegi. Pealegi vanaisadel pole uusi pintsakuid.). Aga Sinul võiks olla...ah suva."

Pärast Priit veel uhukusega näitas pintsaku nööpe, kuhu oli kirjutatud Moskva 1980.


Jah, vanad pintsakud ongi lahedad. Aga noormehel, kes sõidab Mersuga (mis siis et vanaga) ja tuleb kingadega sopa sisse jalutama ja pildistama, võiks ju olla Armani pintsak seljas.
Või olen ma millestki valesti aru saanud?

Jälle tõestus- Rikaste ja ilusate maailm tundub PALJU põnevam ja ilusam, kui meie- keskmiste inimeste oma.
Me võime teada, et oluline ei ole firmamärk ja rahakoti paksus, kuid meie jaoks tunduvad alati disainerrõivaid kandvad, luksusautodega ja suurtes majades elavad inimesed ...

Ikka on huvitav see, mida endal pole.
Keegi kadestab meie elu ka ja annaks kõik, et seda elada.



Mulle näivad asjad alati ilusad siis, kui nad on hästi välja kantud.
Aga sageli on minu jaoks ilusad asjad, mis näevad kallid välja.
Kui mulle öeldakse, et :" a, ei..... ma ostsin selle kaltsukas ammu." Siis vaatan et, hm mh on küll lahe asi...aga ma ei kadesta enam, et sul see on.
Jah, veider.

teisipäev, 15. mai 2007

pühapäev, 13. mai 2007

Emadepäev Hiirena

Erinevas vanuses lapsed joonistamas.
Kõige ilusam, kuidas kaks poissi emale emadepäevakaardi joonistasid.-Üks poiss oli kuskil pubekaohtu, 12 ma pakun. Ja üldse mitte nunnuka olemisega noormees, vaid ikka selline kraakleja ja ütleja tüüpi. No selline, kellel koolis probleeme on.
Väiksem poiss oli 8.

12 aastane joonistas südamega kaardi südame sisse lille ja kirjutas- " I love (joonistatud süda) you mother!". Väiksem poiss matkis venda ja tegi samasuguse kaardi.
Palju oli toredaid väikeseid ja veidi suuremaid lapsi.
Enamuselt olid nad kõik roosad.
Kõige nõmedam on emadepäeval lastealal joonistavate laste vahel tunda alkoholi haisu, mis tuleb ema suust, kelle laps joonsitab emale kaarti.

Getteriga Eurot Angelis vaadat oli parim. Polegi vist nii tore olnud kunagi seda võistlus jälgida.
Kuigi heli oli vaikne ja Jüri kommentaare oli rohkem kui küll.
Atmosfäär, Getteriga olemine ja hea muusika tagab hetkel parima olemise.
Ilma pildita mulle meelib võidulugu.
Bulgaaria trummid meeldisid väga. Lugu ise ei olnud nii hea aga trummi kohad ja lugu peale esimest trummisoolot oli arvestavalt hea.
Taani- DQ ja Georgia- Sopho Khalvashi meeldisid üle kõige ja VÄGA.

Kuidas teil läheb?

kolmapäev, 9. mai 2007

Ei MURULE!

teisipäev, 8. mai 2007

Mind ajab hulluks see lõputu kass.
Mis mul viga on?

Kõik tundub nii lihtne.
Elutõde, ilu ja märkamine peitub nii väikestes asjades.
Äratundmine ja vabanemine.

Järgmise hetke rutiin, eneseteostamatus.
Mitte midagi.

Aga mida on mul kassida. Kui üks 59 aastane naisterahvas on kasvatanud suureks kolm oma last ja kaks võõrast last . Kaks aastat tagasi, kui ta tütre mees oma naise tappis, võttis seesama naisterahvas kasvatada ka tütre 4 poega, noorem oli siis 7kuune.
Me elame ainult enda raskustega. Rahutustega ja taplustega endas. Kuid, kui kõrvalt vaadata, kuidas mõni inimene jaksab elada ja naeratada peale traagilisi sündmusi elus, tundub ikka nii nadi kassida millegi pärast, mida sul pole.
Mul on pere, mul on sõbrad, mul on kodu.
Mul on mina ise.Mul on minu mõtted ja unistused.
Mul on minu tahtmine ja iseksus saavutada.
Ma olen tänamatu.

Kohutav on oodata lapsest saati seda miskit, mida ei asenda ükski muu vägi ega ilu.
Tahaks ühte asja väga hästi osata.