Kirjutan üle pika aja siia.
Tean, et teie hulgas on neid, kes aegajalt seda lehekülge refreshivad ja loodavad siit uusi ridu leida.
See, et mul ikka veel kodu ei ole ja ma elan oma lemmiksõprade juures ning Siimu käed on maani veninud mu tavaari tassimisest ühest kohast teise- pole hetkel oluline :)
Teadagi, et Merli kirjutab siis kui miski teda puudutab.
Neljapäev, 15.04, Indigolaste kontsert Tallinnas.
Ei tea, miks just see eilne nüüd teistest erinev oli?
Ei tea.
Kõik oli kuidagi nii paigas ja õige. Nii kohal ja ära tundmine iseendas. Peegeldus.
Uute lugude vastuvõtmine ei ole alati iisi bisness. Võõras ju. Imelik. Aga need kolm lugu, mis minu jaoks eile uued olid- kõigis neis oli sõnum ja ära tundmine.
Taaskord võtab minus võimust see ebameeldiv tunne, kui öelda tahaks nii palju aga sõnu ei jätku, et väljendada oma tundmist.
Mõtlesin selle kontserti ajal nii paljude enda jaoks armsate inimeste peale. Kui väga ma teist hoolin ja kui ilus on see, et te mu elus olete. Oleksin tahtnud, et nii mõnigi teie hulgast oleks seal viibinud ja saanud kogeda seda sama mida mina tundsin läbi nende helide ja sõnade mis moodustasid kokku harmoonilise terviku. Ja neil on nüüd SAKSOFON! See tähendab Härra Mazurtchaki, kes mängib saksi. Oo see kõlab täiuslikult ja lisab nii palju värvi Indigolaste lugudesse.
Ma oleks soovinud, et olekiste olnud seal ja ka kogenud seda midagi mis iga päev meile meelde ei tule. Et need lood aitaksid teil meelde tuletada, mis tegelikult oluline.
Igastahes oli eile kontsert vabastav ja uusi mõtteid andev. Lootusrikas. Pani vaatma iseendasse ja nägema seda, milleks ma tegelikult suuteline olen.
Pühas, kõlav, värviline ja kooskõlas.
Ma nautisin seda kontserti rohkemgi kui väga, üksi seal viibides.
Naljaks, mp3´st ei suuda ma kunagi Indigolapsi kuulata aga kontserditel pean kohal olema ja võimalikult lähedal neile. Võtan seal viibimist alati kui- kvaliteetaega iseenda jaoks. Õhtut, mis aitab paika loksutada olulise iseendas. Puhastavat nauding.
Ja god demit! Nad muutuvad üha paremaks- professionaalsemaks.
A üks jutt ka, mis Tom eile kahe loo vahele rääkis “ Tõstke käed, kes täna meie kontserdil on esimest korda”. Paarkümend kätt tõuseb. Tom: “Väga hea, tavaliselt pole peaaegu ühtegi kätt. Muideks meil on selline nali, et meil on kuskil 200 fänni ja nad KÕIK on igal kontserdil kohal. Me vaatame, oo saal on täis, jess, bändil läheb hästi. Mõnus! Tegelt on igal kontserdil ühed ja samad inimesed.”
Siimule, Getterile, Merlele, Hannale ja Kathleenile.-
"Ma tahtsin küll su lõhna tunda,
aga ei saand, aga ei saand
Paljud sõbrad hingavad praegu teisel pool maad
Ma küll teeks sulle pai,
kuid panen taskusse käe
Sest kui ühel on öö, siis teisel on päev"
/Indigolapsed
http://www.youtube.com/watch?v=ir25N0ED25A
Lõpetuseks.
Need kes minuga tihedamalt suhtlevad, teavad, et mu elus on hetkel toimumas üsna suured ja olulised muutused. Aga ma olen õnnelik ja rahul. Just täna ja siin kus olen. Mis siis et ei ole kõige lihtsam ja mugavam.
Elu ei peagi olema mugav ja pehme koht kus mõnusalt oma aeg täis tiksuda.
Ja oi KUI VÄGA ma naudin hetkel üksi olemist! Tervitan siinkohal Fredi.
Peaelgi elan esmaskordselt nii kesklinnas. Kui mitte arvestada oma 1-4 eluaastat, mil ma Raua tänaval elasin ja eriline CityGirl ju olin. Täna saan kõikjale jala liikuda ja ei pea 24/7 sajakaheksakümne kiloseid kotte seljas ja käpa otsas tarima.
A punktist B punkti jõudmise ajal jõuab nii mõndagi selgeks mõelda. Ja ise ja endaga olemise tunne on kuidagi NII oluline ja vajalik.
Sätin nüüd linna ennast, et kohtuda ItalyGirl Marinaga, kes on üle poole elu meile külla tulnud.
Tipa tapa, läbi vihmasaju.
