Istun oma Kalamaja pesas, akna all, et püüda veel viimaseid päevavalguse kiiri. Harutasin just ülesse oma mitmetunnise heegldustöö (teen sõbrale jõuludeks mütsi) ja püüan kirja panna oma mõtted ja emotsioonid, mis mind eilsel Indigolaste kontserdil valdasid.
Need kontserdid on nii eriliselt rahustavalt mõjuvad, et seda on raske sõnadesse panna.
Seal viibida, pidev naeratus suul ja keha kaasa õõtsumas- nagu imelihtne meditatsioon.Ma ei kuula juba umbes aasta Indigolaste lugusid plaadilt. Mp3´s on vist siiani veel mõni lugu aga ma panen nad alati edasi, kui nad kuskilt suffeli pealt vahele püüavad põigata. Lihtalt ei taha ja kõik.Samas kontserdil olles mõtled, et see võiks igavaesti kesta.Olen juba mitu aastat võtnud Indigolaste kontserte kui kingitust ja puhastust iseendale.Eile kuskil kolmanda loo ajal valdas mind üks kummaline ja huvitav mõte- aga räägin sellest hiljem.
Vaatasin eile kontserdi alguses seda bändi terviklikus koosseisus, nii nagu ta kõige ilusamini minu arust kõlab, kui lisaks põhikoosseisule on lisaks kaks suurepärast muusikut oma instrumentidega. Ja siis ma mõtlen, et kuidas üleüldse saakski see bänd halvast kõlada kui igaüks sellest on tõeliselt andekas ja kuulub oma ala parimate hulka? No ja KUI maailma kahju mul on sellest, et enamus minu kalleid inimesi ja lähedasi ei ole neid kõiki koos live´s kunagi kuulnud. Aastate jooksul olen järgemööda mõnda olulist inimest neile kontserditele kaasa kutsunud ja eranditult kõigile on meeldinud. Kuid igakord iga uue inimese puhul jääb kartus- äkki talle ei meeldi? Äkki on liiga villane ja boheem ja etno ja ma ei tea mis kõik veel.Tegelet? - on see midagi võrratult puhast, lihtsat ja ilusat. Kustumatu hingemuusika.Viimasel (kaua oodatud) kontserdil käisingi üksi, sest kaks vahepealset kontserdit oli mul ära jäänud ja ma ei viitsinud kedagi lõputult kaasa paluda ja nuruda. Nii ongi lihtsam, iseenda jaoks.Kuid seal selle kummalise rahu ja samas ülevoolava energia keskel viibides tunned ikkagi, et deeeeem ma tahaks et mu see ja see ja see sõber ka praegu siin oleks. Seda lihtsalt peab kuulma!
Mis on see vägi, mis mõjub nii uimastavalt tervendavalt ja kosutavalt?
Kummaline, kuidas mul on hakanud Tomi (reisi)lood meeldima. Aastaid tagasi olid need lugude rääkimised laulude vahepeal justkui osa, mis tuli välja kannatada. Aga alates kevadisest kontserdist kuulan ma kõiki ta seiklusi ja läbielamisi suure huviga. Need on justkui tasuta mini-loengud. Ääretult põnevad.
Parim oli muidugi eile Aive, kes kogu Liisi loole tõmbas vee peale lausudes: „Kui me saame pettuda ainult iseenda lootustes ja ootustes, siis milles Liis süüdi on?“
Kui erinev on ikka see inimkond ja meie elud.Kuidas me muretseme pangalaenu ja uue arvuti ja maksude pärast, kui ometi teisel pool maad käib keegi ümber ainult kalts, katmaks väikest osa kehast ja see kalts ongi põhimõtteliselt kogu ta isiklik vara. Me ju kõik teame, et maailmas on väga palju vaeseid ja puudusi kannatavaid inimesi kuid on ka neid, kes ongi läinud mägedesse ega vajagi eluks suurt midagi ohkemat kui palvet. Ja samas meie...
Mulle meeldib see, et Indigolapsed võtavad ALATI aega oma kotserdi jaoks. Kogu publikum on vist juba arvestanud, et see väike kontsertelamus kestab nii kuskil kolm tundi :)Eile oli isegi kuidagi lühike :) Või see lihtsalt tundus vist nii õigemini.Vaatasin neid inimesi, kes olid Matkamajja tulnud, kui thti näeb seda, et kogu sellest massist üks kolmandaik (kindlalt!) kõigub kaasa ja on täiesti hetkes, muusika sees. Jah, osalt oleneb see kindlasti sellest konkreetsest valdavast inimtüübist, kes seal on, kuid teisalt peab olema see ikkagi mingi seletamatu jõud, mis niimoodi energiad liikuma paneb selles ruumis.
Inlakesh on kindlalt üks lugudest, millel on maailma kõige ilusamini kõlav refään.
A ja nüüd see lugu ka mida alguses lubasin.Ühesõnaga eile mõtlesin/kujutasin ette kuskil kolmanda loo ajal, et kui ma peaksin vaakuma kuskil elu ja surma vahel (kõige ilusamas ja paremas mõttes), siis suudaksid Indigolapsed kogu oma kooseisus ja mõne eriliselt võimsa lauga mind KINDLALT elule laulda. No käis selline kummaline mõte läbi, aga kuivõrd ma terve elu umbes iga päev oma surmale mõelnud siis ei ole see mingi probleem ma leian :) Pealegi, kes meist ei mõtleks kummalisi ja naljakaid mõtteid?Eile päeval näiteks mõtlesin, et huvitav mis saab mu vähesest varast kui midagi minuga juhtuma peaks ja kas ma peaksin kuskile midagi kirja panema no nii igaksjuhuks või ja...Ma julgen sellest rääkida, sest ma ei pea seda imelikuks, see ei ole mingisugune paaniline hirm (absouluutselt mitte) ega ka haiglane ettekuulutus... Aga kummaline et peale neid mõtteid kolmanda loo ajal, ei läinud palju aega kui tuli lugu Liisist :)Minu jaoks oli see pigem naeratama sundiv „kokkujuhtumine“ kuid mitte midagi enamat :D
Ja kusjuures- need kaks asja- et olin mõelud „elule laulmisest“ ja Liisi-lugu, nende imeõhukese sarnuseni jõudsin alles Inlakeshi loo ajal ;) Mitte, et kui Liisist jutt alagas, oleksin kohe mõelnud, et oioi mingi hirmutavalt samateemaline lugu: surm-ja sellest rääkimine- spooki spooki.Kindel ei:))))
Tegelikult tean, et elan kõrge eani oma talumajas ja mul on aega veel umbes 55 aastat mõelda veidraid mõtteid. Kuid neid, mis alati on olnud minuga ja mingit ohtu ei mulle endale ega kellelegi teisele ei põhjusta siis... las nad elada oma elu ;)
Kuhu jäi lugu „Salmidevalaja“? Ajal, kui paljude meie sõbrad hingavad õhku teisel pool maad...
Õues on nüüd pime ja kass tahab süüa.
Ükski päev ei tule meile kunagi enam tagasi. Iga päev on täielikult ainuldaane ja kordumatu.Aitäh eile kontserdi eest ja märkamist Teile kõiges elavas!
