Sahtlist

Jätan teile siia sõnad, millele olen andnud armetud tiivad aastaid tagasi.
Tõenäoliselt ei peaks ma neid niimoodi üksteise otsa kuhjama,
vaid jätma iga vahele õhu. Et igaüks neist võiks olla indiviid.

Ma astusin iga sammu koos Sinuga.
Pilk hoidmas ja kaitsamas.
Sinu jälgedes.-
Hoides kinni Su käest.
Andes kõik, mis oli anda.

Meie hinged leidsid mõistmise.
Süda lõi rütmid üheks.
Meie Sinuga,
tantsisime piiramatu maailma võlvil.

Ma pidin.

Õppisin astuma Sinu jälgede kõrval.
Lasin lahti Su käest.
Suunasin pilgu kaugusesse.
Läks rändama.
Oma teed.
Võttes kaasa vaid see,
mis minust järele oli jäänud.
Ma läksin.

Et päästa ennast.


***


ära!
Mööda lõputut näivat teed,
mis lookleb õhtuvalguse kumas.
Minema- sinna, kus voolavad selguse veed.
Kaugusesse, lähemale allikale.-
milles peegeldub halastus, ääreni täis saanud karikale.

Metsõunapuu juurde,
millel on oma tähenduse mälestus.
Mu kujutlevas mälupildis suures,
millel lasub reaalsuse tegelikkus.

Õhtukuma paitab mu selga tagant poolt,
mitte nägu-nagu kandes õnnelike eest hoolt.
See kustumatu ilu ja paeluv valu, jääb selja taha maha.-
Astudes ees laiuvasse tundmatusse, olles saatuse vaha.

Näen tasaseid heldaid laike enese jalge ees.
Mu samm on pidurtamatu.
Hetkeni, mil langen ja olen näoli maas.

Vaid kaugusest püüdnud aimata-
tegekonna lõppu. Igavikku.
Ees peegelduvat minevikku.

Lähen, et jõuda.
Süles tilluke kassipoeg.

***

Lumi, valge nagu pits,
keset kuuma suvepäeva.
Mu hinge serva äärel.
Ei tilgu, ei sula,
ei hargne ei määrdu.

Suur võib olla efekt kilel,
mis tõmmatud ümber mu kaela.
Mänglev saatuse ilu,
Pikad tumedad juuksed langemas, päästes vaeva.-
pilgus iha ja julmuse julgus.

Ööliblikad.
Elada vaid viivu, et näidata-
looduse sõltumatut ilu.
Andes inspiratsioonides värvi,
unistustele tuult.

Ööviiluite kurblik laul,
hinge serva ääre.
Jäine sulamatu lumi,
-valge heegeldatud pits.

Saabub, vabadus


---------------------------

5 aasta tagused tundmised.
Beebi hingevalu