Merli :" Sul on HÄSTI laheda lõikega äge pintsak" (Ise mõeldes, et mis firma see küll olla võib)
Priit: "Jaa, see on HULLULT vana". (Uhkusega)
Merli: " Näh, Sa oleksid võinud vähemalt öelda, et see on Armani!" (Olles ise siiralt uskunudki, et see on Armani või vähemalt Hugo Boss).
Priit:" Ei, ma ei käinud seal poes vargil".
Merli : "Eiiii ma ei mõelnudki SEDA, mõtlesin lihtsalt, et...ah vahet pole". (Mõeldes, et nüüd on kogu põnevus läbi.)
Priit: " Äh, mis vahet seal on, see on lahe pintsak."
Merli: "Hm jah, kui see on mingi poheemi vanaisa vana pintsak (vanaisa uut pintsakut ei kanna keegi. Pealegi vanaisadel pole uusi pintsakuid.). Aga Sinul võiks olla...ah suva."

Pärast Priit veel uhukusega näitas pintsaku nööpe, kuhu oli kirjutatud Moskva 1980.

Jah, vanad pintsakud ongi lahedad. Aga noormehel, kes sõidab Mersuga (mis siis et vanaga) ja tuleb kingadega sopa sisse jalutama ja pildistama, võiks ju olla Armani pintsak seljas.
Või olen ma millestki valesti aru saanud?

Jälle tõestus- Rikaste ja ilusate maailm tundub PALJU põnevam ja ilusam, kui meie- keskmiste inimeste oma.
Me võime teada, et oluline ei ole firmamärk ja rahakoti paksus, kuid meie jaoks tunduvad alati disainerrõivaid kandvad, luksusautodega ja suurtes majades elavad inimesed ...

Ikka on huvitav see, mida endal pole.
Keegi kadestab meie elu ka ja annaks kõik, et seda elada.


Mulle näivad asjad alati ilusad siis, kui nad on hästi välja kantud.
Aga sageli on minu jaoks ilusad asjad, mis näevad kallid välja.
Kui mulle öeldakse, et :" a, ei..... ma ostsin selle kaltsukas ammu." Siis vaatan et, hm mh on küll lahe asi...aga ma ei kadesta enam, et sul see on.
Jah, veider.