Iga päevaga üha enam olen hakanud mõtlema sellele, et see kõik mis mul täna on, nii minu teadmiste pagas (mis siis et vähe, kuid siiski), kui ka kõik materiaalne, seda ei pruugi enam homme olla.
Kui ma vaid suudaks elada iga päev täiusväärtulsikku elu, nii et ma ei peaks muretsema, et lasin midagi käest, olin liialt õnnetu ja naeratasin liiga vähe.
Kuid see teadmine, et minus oli NIII palju rohkem, kui ma anda suutsin ja sain- jääb ikkagi. Sest kõige jaoks on oma aeg.
Ja kui peaks midagi juhtum siis järjelikult pidi nii ka minema.
Meile on antud elu, mida elada ja kujundada maailm, milles elame, meie enda nägu.
Kui saatus ei küsi.