Kummaline, et ilma erilise põhjuseta saabub vahel iseenda tagahoovi ootamatult rahulolu ja sisemine õnnetunne.
Ning seda ka siis kui järejest oled olnud saatusenoolte märklauaks.
Mõned neist nooltest on olnud õige ootamatud ja mürgised.- hoolimatus ja lugupidamatus.
Kuidagi aga on läinud nii, et need nooled on suhteliselt kerge vaevaga õnnestunud eemaldada oma haavadest ja paranemiseks ei ole rohkem aega kulunud kui vaid hetk, et tunnistada endale:
“elu on ikka paganama õpetlik ja huvitav!“
Õnneks on olemas looduslikud ravimid ja salvid, mis aitavad parenda nii füüsilistel haavadel kui hingelistel veritsustel.
Looduse jõud, tarkus ja võim oli siiski enne kõike seda, mida me ise oleme enese ümber loonud ja teadlikult teadmatult tekitanud.
Nii on olnud suureks abiks ka need harvad sõidud, mille jaoks leidsin aega suvekuudel kui sain rännata oma lapsepõlve radadel, vanavanemate kodus.
Olles üks loodusega ja seal, kust kõik sai minus alguse.
Ei tea kas see on teadmine või taaskord noorusest tingitud naiivsus aga tunne on justkui, et need kivide otsa komistamised ja marraskile kukutud põlved on abiks ja osaks sellest karmavõlast, mida kanda tuleb.- Kes iganes teab MILLE eest ometigi.
Käies üleeile kassiga arsti juures, õigemini viies sinna Mia pissiproov ja saades teada, et kiisu on tõsiselt haige, tehes politseile avaldus rattavarguses ning nentides tõsiasja, et viimase aastanumbri ees on ikka tõesti palju JUHTUNUD, oli mul pärast neid käike ja teadasaamisi ikkagi võrratu õhtupoolik neljapäeval.
No ja mis seal ikka, karvasele lemmikule on ravi määratud ja kuigi avalduse esitamine ei too tagasi sõbranna heast tahtest laenatud ratast siis ehk kevadeks saab töötegemisega uue velo raha ka tagasi teenitud. Et me võiksime kordamööda jälle kimada läbi ärkava kevade ja meeldejäävate suveööde, peatumaks kuldkollases sügises.
Loodetavasti veel targemate ja ilusamatena kui me täna oleme.
Kõik materiaalne ei ole kahjuks püsiv väärtus ega miski, millest kramplikult kinni hoida ja silmad peast nutta. Küll aga on oluline meie enda ja meie lähedaste tervis. Tänu heale usule, tervele kehale ja postiivsetele mõtetele on mul õnnestunud suurepäraselt taastuda enda õnnetusest ja küll saab kallis Miagi terveks. Topelt annus paisid ja õige ravi aitab kindlasti.
Jalutades mõni päev tagasi oma pisikese Südametükikesega mööda vanalinna võisin märgata ennast tundvat iseendas suurt rahutunnet.Olgugi, et käesolev aasta on igas mõttes toonud mu ellu palju muutusi ja ka kuhjaga raskeid ning isegi esmapilgul ehk et ületamatutenatunduvaid situatsioone, olen ma täna terve, õnnelik ja tänulik kõige selle eest mis mul on.
Aga see õhtu ise, koos Nikooliga vanalinnas jalutades, oli kuidagi eriline.Lapsega liigud mööda tänavaid, kuhu muidu naljalt ei satu, sest igapäevaselt liigud ju punktist A punkti B.
Tuledes vanalinn ja mõnus sügiusene õhk. Nikool oli just vankris magama jäänud ja mina osstin Kolmjala poest eriti head kohupiimakeeksi, mida üks hea sõber on väga kiitnud.
Täiesti sihitult möödavanalinna liikudes ja vaikselt keeksi nosides oli natuke isegi välismaa tunne. Selline vabastav ja veidi ahhetav.
Muretu ja naeratus kippus huulile.
Kirikust kostis muusikat ja vaid üksikud inimesed liikusid mööda ajaloost pungil tänavaid.
Läbi suurte akende võis näha restoranides istumas sõpru, elukaaslasi ja lastega peresid.
Kui palju erinevaid elusid ja saatuseid.
Seda tundmist on raske edasi anda läbi sõnade aga aitäh Sulle Kee, et osaliselt tänu Sinule mul selle neljapäeva õhtuse emotsiooni kogemiseks võimalus oli.
Ning seda ka siis kui järejest oled olnud saatusenoolte märklauaks.
Mõned neist nooltest on olnud õige ootamatud ja mürgised.- hoolimatus ja lugupidamatus.
Kuidagi aga on läinud nii, et need nooled on suhteliselt kerge vaevaga õnnestunud eemaldada oma haavadest ja paranemiseks ei ole rohkem aega kulunud kui vaid hetk, et tunnistada endale:
“elu on ikka paganama õpetlik ja huvitav!“
Õnneks on olemas looduslikud ravimid ja salvid, mis aitavad parenda nii füüsilistel haavadel kui hingelistel veritsustel.
Looduse jõud, tarkus ja võim oli siiski enne kõike seda, mida me ise oleme enese ümber loonud ja teadlikult teadmatult tekitanud.
Nii on olnud suureks abiks ka need harvad sõidud, mille jaoks leidsin aega suvekuudel kui sain rännata oma lapsepõlve radadel, vanavanemate kodus.
Olles üks loodusega ja seal, kust kõik sai minus alguse.
Ei tea kas see on teadmine või taaskord noorusest tingitud naiivsus aga tunne on justkui, et need kivide otsa komistamised ja marraskile kukutud põlved on abiks ja osaks sellest karmavõlast, mida kanda tuleb.- Kes iganes teab MILLE eest ometigi.
Käies üleeile kassiga arsti juures, õigemini viies sinna Mia pissiproov ja saades teada, et kiisu on tõsiselt haige, tehes politseile avaldus rattavarguses ning nentides tõsiasja, et viimase aastanumbri ees on ikka tõesti palju JUHTUNUD, oli mul pärast neid käike ja teadasaamisi ikkagi võrratu õhtupoolik neljapäeval.
No ja mis seal ikka, karvasele lemmikule on ravi määratud ja kuigi avalduse esitamine ei too tagasi sõbranna heast tahtest laenatud ratast siis ehk kevadeks saab töötegemisega uue velo raha ka tagasi teenitud. Et me võiksime kordamööda jälle kimada läbi ärkava kevade ja meeldejäävate suveööde, peatumaks kuldkollases sügises.
Loodetavasti veel targemate ja ilusamatena kui me täna oleme.
Kõik materiaalne ei ole kahjuks püsiv väärtus ega miski, millest kramplikult kinni hoida ja silmad peast nutta. Küll aga on oluline meie enda ja meie lähedaste tervis. Tänu heale usule, tervele kehale ja postiivsetele mõtetele on mul õnnestunud suurepäraselt taastuda enda õnnetusest ja küll saab kallis Miagi terveks. Topelt annus paisid ja õige ravi aitab kindlasti.
Jalutades mõni päev tagasi oma pisikese Südametükikesega mööda vanalinna võisin märgata ennast tundvat iseendas suurt rahutunnet.Olgugi, et käesolev aasta on igas mõttes toonud mu ellu palju muutusi ja ka kuhjaga raskeid ning isegi esmapilgul ehk et ületamatutenatunduvaid situatsioone, olen ma täna terve, õnnelik ja tänulik kõige selle eest mis mul on.
Aga see õhtu ise, koos Nikooliga vanalinnas jalutades, oli kuidagi eriline.Lapsega liigud mööda tänavaid, kuhu muidu naljalt ei satu, sest igapäevaselt liigud ju punktist A punkti B.
Tuledes vanalinn ja mõnus sügiusene õhk. Nikool oli just vankris magama jäänud ja mina osstin Kolmjala poest eriti head kohupiimakeeksi, mida üks hea sõber on väga kiitnud.
Täiesti sihitult möödavanalinna liikudes ja vaikselt keeksi nosides oli natuke isegi välismaa tunne. Selline vabastav ja veidi ahhetav.
Muretu ja naeratus kippus huulile.
Kirikust kostis muusikat ja vaid üksikud inimesed liikusid mööda ajaloost pungil tänavaid.
Läbi suurte akende võis näha restoranides istumas sõpru, elukaaslasi ja lastega peresid.
Kui palju erinevaid elusid ja saatuseid.
Seda tundmist on raske edasi anda läbi sõnade aga aitäh Sulle Kee, et osaliselt tänu Sinule mul selle neljapäeva õhtuse emotsiooni kogemiseks võimalus oli.
