19.06.2006- copy- leidsin oma vanadest sissekannetest

Me kõik ootame suurt õnne. Loodame et ühel päeval saame õnnelikuks.
Et ühel päeval tuleb SEE miski või keegi ja siis on KÕIK hea. Ning nii jääbki.
Et ükskord ju peab ometi nii minema. Kõik on meis endas ja meie mõtlemises kinni. Me ise seame endale piirid, soovid ja ettekujutluse võimalikkusest.
Ootame ja ootame.
Enamus meist ütleb, et tal oli õnnelik lapsepõlv. Äkki siis oligi see suur õnn ära? See mis oli meile niisama kätte antud. Ilma et me oleks pidanud selleks midagi tegema.
See õnn olenes suuresti ainult meie vanematest ja keskkonnast, kus kasvasime. See oli siiras olemine. Nüüd aga on õnn miski imepäraselt suur, mille poole päevast päeva püüdleme- teadmata päris täpselt, kas me tunneksime selle heaolu tunde äragi, kui seda kogeksime.
See, kellel õnne maik suus, see tahab seda üha enam ja enam. Nagu „Tões ja õiguses“ oli.- Nii kaua ajad oma suurt õnne taga kui oled peadpidi trammi all.
Äkki see õnn, mida ootame, anti meile juba lapspõleves kätte? Tingimusteta. Midagi vastu ootamata.
See kuidas me seda õnne kasutasime, hoida oskasime ja endaga kaasas kandsime on meie enda teha.
Aga need, kellel polnud õnnelik lapsepõlv?
Käes pole meil enam midagi, kuid usku ja motivatsiooni see õnn uuesti leida on küll.
Kõik hea, ja ka halb, mis peab, tuleb kord, kui me selleks valmis oleme.

Ma ei ole kindel kas ma tahan alati ja lõpuni õnnelik olla. Vahepeal on lihtsalt vaja olla kurb ja haiget saada. Raskused on ju ometi selleks, et meid arendada ja kasvatada. Nad panevad meid tähelepanu pöörama millegile, mis vajab muutmist. - nii meis endas kui meie ümber.

Sisemine rahu ja harmoonia on kahtlemata olulised. Hea on ennast hästi ning sellest tulenavalt õnnelikuna tunda. Kuid ma ei tahaks koguaeg olla rahul kõigega mis mind ümbritseb- kaasaarvatud iseendaga. See vist polekski võimalik :) Kõige hullem kui kõik on nii püsivalt paigas, et tunned et oledki kohale jõudnud. Siis polekski justkui enam kuhugile liikuda.
Palju tundub nii kauge ja kättesaamatu, kuid kui see meil lõpuks käes on, siis me seda enam ei näe. Alati on hea midagi tahta. Püüda millegi poole. Püüda olla kellegi moodi. -see paneb pingutama ja elama.
Samas, jäädes iseendaks.
Pisikesed peatused ja õnnehetkedes kümblemised, neid õigesti hoides on aga äärmiselt vajalikud ja head.
Peab olema säde ja äravus. Midagi, mille nimel pingutada. Midagi mis kriipivalt tuksleks.
Kui ma saaks olla kestvalt lõpuni õnnelik, siis ma tüdineks sellest kiiresti. Pigem püüan nautida õnnelikke HETKI ja neid märgata ning ära tunda. Endas hoida ja neid teistega jagada.
Pidevalt kestvat õnne vist polegi olemas. Rahulolu võib-olla, aga mitte püsivalt kestvat õnnetunnet.
Õnn on seisund, mis möödub ja mida pole võimalik hoida.

Väga õnnelik inimene ootab suuremat õnne, ega märka mis tal olemas on. Kes on õnnetu, on loobunud otsimast.
Kui Sa õieti hoiad, siis tahad alati. Kui kõike ära ei kuluta, jääb alles ka.

Ainuke inimene kes alati ja lõpuni Sinu kõrvale jääb, oled Sa ise. Kui me suudame olla rahul iseendaga ja õnnelikud enda ja oma tegemiste/saavutuste üle, siis suudame ka teisi õnnelikuks teha. Ja olles rahul iseendaga, suudame ka rõõmu tunda ümbritsevast. Me peame leidma endas tasakaalu ja rahu. Kooskõlastama ennast maailmaga. Siis suudame ka teistele midagi pakkuda.
Pealegi paneb inimene üksi olles rohkem tähele, kui kellegagi koos olles. Nähtut ja kogetut saab jagada ja edasi anda.

Inimesed sünnivad puhastena.
Kõik me oleme sündides oma loomult head. Mis muudab meid isekaks ja inetuks? Kuidas saavad nii paljud probleemid tekkida inimeste vahel rahast? Materiaalsest.Unustakse see, mis soojuse toob hinge.
Kust tulevad inimkoletised ja jätised?
Eks see ole see lapsepõlves puudu jäänud.- tähelepanu, armastus, hoolivus ja soojus.

Lavastus “Karin ja Indrek” (Tõde ja õigus 4osa) ajal sai mulle selgeks kirjaniku mõiste. Kirjutada saab ainult inimene, kellel on midagi öelda. Kellel on on oma nägemus, analüüsi võime ja visioon. Kirjanikul peab olema võime näha ja tajuda ümbritesevad erinevalt ja mitmekülgselt. Läbielatud ja tunnetatud situatsioonid on boonuseks.
Pole mõtet niisama lahmida arvates, et suudad midagi kokku hämada.

Olen aru saanud, et inimesed, kes tahavad ennast alati heast küljest näidata, on nõrgad. Nad ei talu teiste arvamust ega kriitikat, sest ei mõista iseennast.

Minu jaoks on oluline tekitada endale küsimusi, et otsida vastuseid, et muuta oma elu huvitavaks, ja sageli see läbi ka keeruliseks.
Kuid kurb kui inimesed mõtlevad vastuse oma peas välja, kuid kui reaalselt selleni jõutakse ja välja mõeldud vastus ei ühti reaalsusega siis ollakse pettunud.
Inimeste elud lagunevad laiali. Sest inimesed mõtlevad liiast, hakkavad ise uskuma kõike seda, mida on enda peas välja mõelnud- mis võiks olla õige. Sellega lõhuvad nii enda, kui selle, mis nende ümber. Kisuvad tükkideks. Tunded on puhtad ja siirad. Neid ei saa sundida. Mõistus on see mis rikub.

Metsadel ei ole vaja tänu
Ilma puudeta ei saa hingata
Viige oma kiidusõnad koju
Valgust paistku mulda sinu pilk
Taeva poole ülesse ma hüüan
Öösse pimedasse üksipäini astun
Liblikate kõikenäinud tiivad
Tolmuks muutuvad, kui neid puutuda
Ilu ei saa eluks vahetada
Plaatinast on hinnalisem hing
Jumal, anna mulle meelerahu
Mõista, mida saab alla neelata
Kuidas tules sulatada elu
Tarkust kuidas vahet teha neil
-(“Puud hoiavad hinge kinni”-Somanmbuul)

“Kingitus kõige nõrgemale on see, kui Sa loobud sellest, mida Sul veel ei ole.”
Indigolapsed


Olles rahul sellega, mis sulle antud on ja mis sul täna on olemas, on siiski põhjust püüda paremuse poole. Ja kui ei püüa siissa ka ei pinguta. Kui ei pinguta, ei ole tulemust. Kui ei ole tulemust, ei ole sa leidnud ega näinud.

Meis kõigis võiks olla veidikenegi rohkem julgust.- unistada, armastada, märgata, hoida ja saavutada.