Eile õhtul läksime me Getteri ja Lauraga LIHTSALT linna kokteile jooma. Tegelikult pidime Amigosse minema, kuna aga me alakad oleme, siis sinna meid ei lastud. Ärge küsige, MIKS Amigosse? :D
Getter ja Laura olid ennast selleks ajaks, kui ma linna jõudsn juba Riffi parkinud ja mul käi ainult üle nendega liituda. Tegime siis rahumeelselt kokteile, kuni meie kolme emad meile helistama hakkasid ja keelasid meil kuskile liikuda. Et olgu me ilusti seal, kus oleme ja oodaku ma kuni Kee mulle järele tuleb. Getter lubas emale, et hoiab madalat profiili. Sõbrad hoidisd meid pidevalt kursis linnas toimuvaga. Olime linnas toimuvale nii lähedal aga meil polnud aimugi, mis TEGELIKULT toimus.
Kui koksid otsas, otsustasime nii kauaks, kuni Kee mulle järele tuleb, minna alla klubisse tantsevajet tegema. Nimelt ei pääsenud Kee 2 tundi Kristiinest mitte kusagilt läbi, et linna jõuda. All klubis oli kaetud pikk laud, laual kartulisalat ja VÕIELEIVAD! Umbes 15 inimest tiksusid rahulikult ja keerutasid jalga. Sõime paar võileipsi ja tegime ka paar kiiremat tantsu. Siis aga otsustasime, et ok, lähme Angelisse kokteilima, sest ega me ju ei teadnud, et linnas valitseb kaos.
Kolm täiesti arvestatava välimusega, kenalt riides neiut otsustasid paha aimamata siis minna jaluatama linna peale. Riffi ukse peal aga tuli 5liikmeline Politsei jõuk meile vastu ja karjus "Kõik tagasi, TAGASIIII!" ja meid ei lastud klubist välja. Siis hakkas küll kõhe tunne, et MIS TOIMUB?
Mingi hetk siiski Turvamees ültes, et vso normalnaja.
Jaluastime Angeli poole, kõik tundus rahulik. Tavapärasest rohkem Politseinikke oli ainult liikvel.
Kell oli kuskil...01.00
Jõudsime Angelini ja OH ÜLLATUST, see oli kinni! Mis Mõttes nagu?
Jaluasime edasi Karja tänavale ja sinna see koer oli maetud.
Dolce Gabbana sildid, kingakarbid, klaasikillud, mannekeenide jalad, antiik poe kraam... ja üks eestlaste kamp. Kambas seisis mu trennikaaslane kellega me viisakalt tervitasime.
Hämming toimuvast hakkas tekkima. Asutsime edasi nimega/nimeta poole. Nimeta baar oli lahti, kõik ülejäänud suletud. Hollywood oli KINNI. Stereo ja Moskva ka.
Jõudsime Otsa kooli hamburgeriputkani, kust putka omanikud vedasid ära seda, mis päästa veel andis. Burgeri saiad ja muu kraam vedeles mööda muruplatsi´laiali.
No seda kõike olete te juba näinud telekast.
Lõpuks helistas Kee, et parkis auto Viru hotelli ette, et tulgu me sinna.
Draamateatri ees seisis aga 15liikmeline politsei rivi, millest me läbi murdmist vajalikuks ei pidanud. Läksime siis uuesti tuldud teed pidi tagasi, et Virusse jõuda. Tee peal leidsin ma ühe kinga. Hinnasildiga 795.- Ma võtsin ta kaasa- sõjasaak- mälestuseks. See ei olnud tegelikult ilus tegu minust.
Mu sõrad leidsid kuldketi väärtuses 1o ooo. Nende ees kõndis noormees kes pani just 11 000 maksva käekella taskusse. Nii muuseas. Ketid, kellad olid laiali tassitud ja vedelesid kõik suvalistes kohtades mööda vanalinna.
Sinna vedelema jätta oleks need asjad olnud rumalus, mingi Ivan oleks nagunii taskusse pannud aga ilus oleks tagasi viia need poodi. Kui teaks, kust asjad pärinevad.
Ma viin kinga oma paarilise juurde tagasi.
Antiikpoe omanik Ira Hakkaja seisis oma Antiikpoes ja keegi ei aidanud teda.
Getter ja Laura olid ennast selleks ajaks, kui ma linna jõudsn juba Riffi parkinud ja mul käi ainult üle nendega liituda. Tegime siis rahumeelselt kokteile, kuni meie kolme emad meile helistama hakkasid ja keelasid meil kuskile liikuda. Et olgu me ilusti seal, kus oleme ja oodaku ma kuni Kee mulle järele tuleb. Getter lubas emale, et hoiab madalat profiili. Sõbrad hoidisd meid pidevalt kursis linnas toimuvaga. Olime linnas toimuvale nii lähedal aga meil polnud aimugi, mis TEGELIKULT toimus.
Kui koksid otsas, otsustasime nii kauaks, kuni Kee mulle järele tuleb, minna alla klubisse tantsevajet tegema. Nimelt ei pääsenud Kee 2 tundi Kristiinest mitte kusagilt läbi, et linna jõuda. All klubis oli kaetud pikk laud, laual kartulisalat ja VÕIELEIVAD! Umbes 15 inimest tiksusid rahulikult ja keerutasid jalga. Sõime paar võileipsi ja tegime ka paar kiiremat tantsu. Siis aga otsustasime, et ok, lähme Angelisse kokteilima, sest ega me ju ei teadnud, et linnas valitseb kaos.
Kolm täiesti arvestatava välimusega, kenalt riides neiut otsustasid paha aimamata siis minna jaluatama linna peale. Riffi ukse peal aga tuli 5liikmeline Politsei jõuk meile vastu ja karjus "Kõik tagasi, TAGASIIII!" ja meid ei lastud klubist välja. Siis hakkas küll kõhe tunne, et MIS TOIMUB?
Mingi hetk siiski Turvamees ültes, et vso normalnaja.
Jaluastime Angeli poole, kõik tundus rahulik. Tavapärasest rohkem Politseinikke oli ainult liikvel.
Kell oli kuskil...01.00
Jõudsime Angelini ja OH ÜLLATUST, see oli kinni! Mis Mõttes nagu?
Jaluasime edasi Karja tänavale ja sinna see koer oli maetud.
Dolce Gabbana sildid, kingakarbid, klaasikillud, mannekeenide jalad, antiik poe kraam... ja üks eestlaste kamp. Kambas seisis mu trennikaaslane kellega me viisakalt tervitasime.
Hämming toimuvast hakkas tekkima. Asutsime edasi nimega/nimeta poole. Nimeta baar oli lahti, kõik ülejäänud suletud. Hollywood oli KINNI. Stereo ja Moskva ka.
Jõudsime Otsa kooli hamburgeriputkani, kust putka omanikud vedasid ära seda, mis päästa veel andis. Burgeri saiad ja muu kraam vedeles mööda muruplatsi´laiali.
No seda kõike olete te juba näinud telekast.
Lõpuks helistas Kee, et parkis auto Viru hotelli ette, et tulgu me sinna.
Draamateatri ees seisis aga 15liikmeline politsei rivi, millest me läbi murdmist vajalikuks ei pidanud. Läksime siis uuesti tuldud teed pidi tagasi, et Virusse jõuda. Tee peal leidsin ma ühe kinga. Hinnasildiga 795.- Ma võtsin ta kaasa- sõjasaak- mälestuseks. See ei olnud tegelikult ilus tegu minust.
Mu sõrad leidsid kuldketi väärtuses 1o ooo. Nende ees kõndis noormees kes pani just 11 000 maksva käekella taskusse. Nii muuseas. Ketid, kellad olid laiali tassitud ja vedelesid kõik suvalistes kohtades mööda vanalinna.
Sinna vedelema jätta oleks need asjad olnud rumalus, mingi Ivan oleks nagunii taskusse pannud aga ilus oleks tagasi viia need poodi. Kui teaks, kust asjad pärinevad.
Ma viin kinga oma paarilise juurde tagasi.
Antiikpoe omanik Ira Hakkaja seisis oma Antiikpoes ja keegi ei aidanud teda.
Ja kogu see märulipolitseindus ja kõik muu sinna juurde kuuluv, sai meile vaatepildiks. Olime poole kolmeni linnas.
Tegelikult ma ei tahtnud rääkida sellest, millest kõik räägivad. See on liiga kurb ja kahetsusväärne.
Tahtsin rääkida võileibadest Riffis.
Tegelikult ma ei tahtnud rääkida sellest, millest kõik räägivad. See on liiga kurb ja kahetsusväärne.
Tahtsin rääkida võileibadest Riffis.
