Kes teile ütles, et mu piltide kohta ei või midagi öelda?
Hämmingus nägu.

Kas te olete näinud reaalselt, kuidas väike heldate lokkis juustega tüdruk istub pühapäevasel päeval keset aasa ja korjab numrenukke?
Mina olen.

Tahaks lõputult olla maal.
Kui vaid oleks selline koht kus olla.
Nii hea on mitte millegile mõelda ja sügavalt nautida rahu ja olemist.

Ma sain alles pühapäeval aru, miks kunagi olid tuletõrjeTORNID.
Kuu ei kahane päriselt, me lihtsalt näeme vaid osa sellest aeg-ajalt.
Tegelikult on kuu alati ümmargune.

Merli :" Sul on HÄSTI laheda lõikega äge pintsak" (Ise mõeldes, et mis firma see küll olla võib)
Priit: "Jaa, see on HULLULT vana". (Uhkusega)
Merli: " Näh, Sa oleksid võinud vähemalt öelda, et see on Armani!" (Olles ise siiralt uskunudki, et see on Armani või vähemalt Hugo Boss).
Priit:" Ei, ma ei käinud seal poes vargil".
Merli : "Eiiii ma ei mõelnudki SEDA, mõtlesin lihtsalt, et...ah vahet pole". (Mõeldes, et nüüd on kogu põnevus läbi.)
Priit: " Äh, mis vahet seal on, see on lahe pintsak."
Merli: "Hm jah, kui see on mingi poheemi vanaisa vana pintsak (vanaisa uut pintsakut ei kanna keegi. Pealegi vanaisadel pole uusi pintsakuid.). Aga Sinul võiks olla...ah suva."

Pärast Priit veel uhukusega näitas pintsaku nööpe, kuhu oli kirjutatud Moskva 1980.

Jah, vanad pintsakud ongi lahedad. Aga noormehel, kes sõidab Mersuga (mis siis et vanaga) ja tuleb kingadega sopa sisse jalutama ja pildistama, võiks ju olla Armani pintsak seljas.
Või olen ma millestki valesti aru saanud?

Jälle tõestus- Rikaste ja ilusate maailm tundub PALJU põnevam ja ilusam, kui meie- keskmiste inimeste oma.
Me võime teada, et oluline ei ole firmamärk ja rahakoti paksus, kuid meie jaoks tunduvad alati disainerrõivaid kandvad, luksusautodega ja suurtes majades elavad inimesed ...

Ikka on huvitav see, mida endal pole.
Keegi kadestab meie elu ka ja annaks kõik, et seda elada.


Mulle näivad asjad alati ilusad siis, kui nad on hästi välja kantud.
Aga sageli on minu jaoks ilusad asjad, mis näevad kallid välja.
Kui mulle öeldakse, et :" a, ei..... ma ostsin selle kaltsukas ammu." Siis vaatan et, hm mh on küll lahe asi...aga ma ei kadesta enam, et sul see on.
Jah, veider.

Tantsus

Emadepäev Hiirena

Erinevas vanuses lapsed joonistamas.
Kõige ilusam, kuidas kaks poissi emale emadepäevakaardi joonistasid.-Üks poiss oli kuskil pubekaohtu, 12 ma pakun. Ja üldse mitte nunnuka olemisega noormees, vaid ikka selline kraakleja ja ütleja tüüpi. No selline, kellel koolis probleeme on.
Väiksem poiss oli 8.
12 aastane joonistas südamega kaardi südame sisse lille ja kirjutas- " I love (joonistatud süda) you mother!". Väiksem poiss matkis venda ja tegi samasuguse kaardi.
Palju oli toredaid väikeseid ja veidi suuremaid lapsi.
Enamuselt olid nad kõik roosad.
Kõige nõmedam on emadepäeval lastealal joonistavate laste vahel tunda alkoholi haisu, mis tuleb ema suust, kelle laps joonsitab emale kaarti.

Getteriga Eurot Angelis vaadat oli parim. Polegi vist nii tore olnud kunagi seda võistlus jälgida.
Kuigi heli oli vaikne ja Jüri kommentaare oli rohkem kui küll.
Atmosfäär, Getteriga olemine ja hea muusika tagab hetkel parima olemise.
Ilma pildita mulle meelib võidulugu.
Bulgaaria trummid meeldisid väga. Lugu ise ei olnud nii hea aga trummi kohad ja lugu peale esimest trummisoolot oli arvestavalt hea.
Taani- DQ ja Georgia- Sopho Khalvashi meeldisid üle kõige ja VÄGA.

Kuidas teil läheb?

Ei MURULE!

Mind ajab hulluks see lõputu kass.
Mis mul viga on?

Kõik tundub nii lihtne.
Elutõde, ilu ja märkamine peitub nii väikestes asjades.
Äratundmine ja vabanemine.

Järgmise hetke rutiin, eneseteostamatus.
Mitte midagi.

Aga mida on mul kassida. Kui üks 59 aastane naisterahvas on kasvatanud suureks kolm oma last ja kaks võõrast last . Kaks aastat tagasi, kui ta tütre mees oma naise tappis, võttis seesama naisterahvas kasvatada ka tütre 4 poega, noorem oli siis 7kuune.
Me elame ainult enda raskustega. Rahutustega ja taplustega endas. Kuid, kui kõrvalt vaadata, kuidas mõni inimene jaksab elada ja naeratada peale traagilisi sündmusi elus, tundub ikka nii nadi kassida millegi pärast, mida sul pole.
Mul on pere, mul on sõbrad, mul on kodu.
Mul on mina ise.Mul on minu mõtted ja unistused.
Mul on minu tahtmine ja iseksus saavutada.
Ma olen tänamatu.

Kohutav on oodata lapsest saati seda miskit, mida ei asenda ükski muu vägi ega ilu.
Tahaks ühte asja väga hästi osata.

Raske on peast välja visata inimest, kes pole sulle midagi kurja teinud. Kes teadlikult, reaalselt pole sulle haiget teinud. Inimest, keda sa ei tunne.
Ja ikkagi tahaks lõputult uskuda, aga äkki, ühel päeval.
Näen kõrvalt ilusat tunnet ja kütkestust olevat.
Neil kellegil teisel.

Ma ei saa teda lõputult endas kanda.
Las ma olen natuke aega kurb.
Kannatage välja mu ülim emotsionaalsus ja sentimentaalsus.
Ärge küsige.- ma ei vasta.
Show must go on.

"Mõttetus sai tühjuselt lapse"-

mul juhtub seda viimasel ajal üha tihedamini.

Kerjuste ooper

Nädalavahetus kodus.
Eile peale tööd kiirustasin koju, et siis taas minna- Terje juurde peole.
Kui koju jõudsin oli aga nii hea olla, et polnud tahtmist kusagile enam minna.
Sest algne plaan oli, et peale Terje juures grillimist läheme linna.
Uudiseid vaadates aga selgus, et see poleks eriti arukas otsus. pealegi olid kõik kohad ju kinni.
Nii siis õhtu kodus diivanil. Kerli ja Maris tulid ka veiniga seltsiks.
Täna olen terve päeva ka vedelenud. 11-13.00 ni üritaisn elutseda jategus kodus olla, siis aga jälle 1,5 tundi uinakut. See järel vanemate juurde Viimsisse koera jalutama.
Eriti sisutihe päev.
Paar seriaali vaadata, nutta lahinal ja siis pidevalt uudiseid jälgida.
Kuni lõpuks Kerli ja Maris jälle külla tulid.
Jõime siis minu vanemate veini ka ära.
Vanemad tulid Jõhvist koju ja tõid Narva küpsiseid.
Läksime Kerli ja Marisega Statoili, sest Kerli arvas, et me võiks koos midagi ühiselt teha, enne kui ta kuu aja pärast terveks suveks ära sõidab- minna mere äärde jäätist sööma.
Nüüd ma siis olen siin vanemate juures asumisel.
Sisutihe nädalavahetus.
Kõik inimesed on kodus, keegi nina toast välja ei pista.
Oleks tahtnud üldse kuskile maale ära sõita.

Teispäeval mättal kohtume siis ;)
Korraldame Getteriga kogunemise.
Hea, et metsas inimesi laiali ei aeta.

Eile õhtul läksime me Getteri ja Lauraga LIHTSALT linna kokteile jooma. Tegelikult pidime Amigosse minema, kuna aga me alakad oleme, siis sinna meid ei lastud. Ärge küsige, MIKS Amigosse? :D
Getter ja Laura olid ennast selleks ajaks, kui ma linna jõudsn juba Riffi parkinud ja mul käi ainult üle nendega liituda. Tegime siis rahumeelselt kokteile, kuni meie kolme emad meile helistama hakkasid ja keelasid meil kuskile liikuda. Et olgu me ilusti seal, kus oleme ja oodaku ma kuni Kee mulle järele tuleb. Getter lubas emale, et hoiab madalat profiili. Sõbrad hoidisd meid pidevalt kursis linnas toimuvaga. Olime linnas toimuvale nii lähedal aga meil polnud aimugi, mis TEGELIKULT toimus.
Kui koksid otsas, otsustasime nii kauaks, kuni Kee mulle järele tuleb, minna alla klubisse tantsevajet tegema. Nimelt ei pääsenud Kee 2 tundi Kristiinest mitte kusagilt läbi, et linna jõuda. All klubis oli kaetud pikk laud, laual kartulisalat ja VÕIELEIVAD! Umbes 15 inimest tiksusid rahulikult ja keerutasid jalga. Sõime paar võileipsi ja tegime ka paar kiiremat tantsu. Siis aga otsustasime, et ok, lähme Angelisse kokteilima, sest ega me ju ei teadnud, et linnas valitseb kaos.
Kolm täiesti arvestatava välimusega, kenalt riides neiut otsustasid paha aimamata siis minna jaluatama linna peale. Riffi ukse peal aga tuli 5liikmeline Politsei jõuk meile vastu ja karjus "Kõik tagasi, TAGASIIII!" ja meid ei lastud klubist välja. Siis hakkas küll kõhe tunne, et MIS TOIMUB?
Mingi hetk siiski Turvamees ültes, et vso normalnaja.
Jaluastime Angeli poole, kõik tundus rahulik. Tavapärasest rohkem Politseinikke oli ainult liikvel.
Kell oli kuskil...01.00
Jõudsime Angelini ja OH ÜLLATUST, see oli kinni! Mis Mõttes nagu?
Jaluasime edasi Karja tänavale ja sinna see koer oli maetud.
Dolce Gabbana sildid, kingakarbid, klaasikillud, mannekeenide jalad, antiik poe kraam... ja üks eestlaste kamp. Kambas seisis mu trennikaaslane kellega me viisakalt tervitasime.
Hämming toimuvast hakkas tekkima. Asutsime edasi nimega/nimeta poole. Nimeta baar oli lahti, kõik ülejäänud suletud. Hollywood oli KINNI. Stereo ja Moskva ka.
Jõudsime Otsa kooli hamburgeriputkani, kust putka omanikud vedasid ära seda, mis päästa veel andis. Burgeri saiad ja muu kraam vedeles mööda muruplatsi´laiali.
No seda kõike olete te juba näinud telekast.
Lõpuks helistas Kee, et parkis auto Viru hotelli ette, et tulgu me sinna.
Draamateatri ees seisis aga 15liikmeline politsei rivi, millest me läbi murdmist vajalikuks ei pidanud. Läksime siis uuesti tuldud teed pidi tagasi, et Virusse jõuda. Tee peal leidsin ma ühe kinga. Hinnasildiga 795.- Ma võtsin ta kaasa- sõjasaak- mälestuseks. See ei olnud tegelikult ilus tegu minust.
Mu sõrad leidsid kuldketi väärtuses 1o ooo. Nende ees kõndis noormees kes pani just 11 000 maksva käekella taskusse. Nii muuseas. Ketid, kellad olid laiali tassitud ja vedelesid kõik suvalistes kohtades mööda vanalinna.
Sinna vedelema jätta oleks need asjad olnud rumalus, mingi Ivan oleks nagunii taskusse pannud aga ilus oleks tagasi viia need poodi. Kui teaks, kust asjad pärinevad.
Ma viin kinga oma paarilise juurde tagasi.
Antiikpoe omanik Ira Hakkaja seisis oma Antiikpoes ja keegi ei aidanud teda.

Ja kogu see märulipolitseindus ja kõik muu sinna juurde kuuluv, sai meile vaatepildiks. Olime poole kolmeni linnas.

Tegelikult ma ei tahtnud rääkida sellest, millest kõik räägivad. See on liiga kurb ja kahetsusväärne.
Tahtsin rääkida võileibadest Riffis.

Iga päevaga üha enam olen hakanud mõtlema sellele, et see kõik mis mul täna on, nii minu teadmiste pagas (mis siis et vähe, kuid siiski), kui ka kõik materiaalne, seda ei pruugi enam homme olla.
Kui ma vaid suudaks elada iga päev täiusväärtulsikku elu, nii et ma ei peaks muretsema, et lasin midagi käest, olin liialt õnnetu ja naeratasin liiga vähe.
Kuid see teadmine, et minus oli NIII palju rohkem, kui ma anda suutsin ja sain- jääb ikkagi. Sest kõige jaoks on oma aeg.
Ja kui peaks midagi juhtum siis järjelikult pidi nii ka minema.
Meile on antud elu, mida elada ja kujundada maailm, milles elame, meie enda nägu.
Kui saatus ei küsi.

Ronja

Minu esimese kassi poeg.

Kõikumine

Ma ahmin endasse korraga siiraid ja ilusaid emotisoone ja hetki. Juba mõnda aega muudab mind kõige õnnelikumaks teiste inimeste ilu. See sama ilu, mida ma kõrvalt näen ja mis mulle samas kriipivalt ja igatsust tekitavalt mõjub.
Te teate, et minu jaoks on inimesed ilusad siis, kui neile otsa vaadates võid märagata inimese sisemist ilu. Õnnelikuks muudab mind aga see, kui ma tõeliselt saan aimu sellest sisemist ilust ja tunnen ära endas.
Mind muudavad õnnelikuks tõelised tunded ja elamused.
Ma nii tahan osa saada ja endasse haarata.

Mulle teeb piinavalt haiget see, et aeg läheb halastamatult ja olles õnnelik selle üle, kes ma olen, ei ole ma õnnelik selle üle kes ma olla võiks.
Ma tean mida ma tahan, ma tean, mida ma suudan.
Kuid ma ei tea valemit ja teed, kuidas selleni jõuda.
Jääb vaid lohutus, et igal asjal on oma aeg ja kõik tuleb meie juurde siis kui me selleks valmis oleme.
Aga kuhu jääb see tarkuse tera, et kõik on MEIS endas, meie mõtlemises ja meie enda teha?
Ja lõppkokkuvõttes on asi siiski tahtmises.


Teater on see ainus tõeline ja tugev jõud ning soov minus.
- aga see ei tähenda, et ülejäänud asjades ei oleks ma kindel või kahtleks oma tahmistes ja suhtumises.

Ma tunnen, kuidas mul on nii palju rohkem, kui ma anda saan.
See kõik, milleni jõudmiseks olen pidanud palju higi- ja verepisaraid valama.
Pidev võitlus ja taplus.
Mul on hea meel, et ma ei ole enam kiskja iseenda kallal.

Miks ma tunnen 20.aastaselt, et olen vana ja kõik hea on möödas juba. Et see hea, mis tulema peaks, nagunii ei tule. Ja et ma olen ammu unustatud ja minu võimalused on läinud ja ma olen ära säranud?
Miks ma olen nii neetult selgeks kõik enda jaoks mõelnud. Kõik on liiga paigas. Vähe suudan ma juhuse hooleks usaldada.
Miks ma elan elu, mida inimesed peaksid 30selt elama.

Ma olen kurb, et mu lapsepõlve parim kaasalne- koer Bella on surnud ja ma ei näinud teda enam tema viimasel aastal.
Et koer Pauka anti ära.
Et koer Polla viidi metsa surema.
Ma vihkan kui piinatakse loomi.
Ma vihkan kui visatakse kassipojad rõdult alla, nii et saba küljes on nöör, et vaadata kuidas kassinahk nööri külge jääb.
Ma vihkan kui kassipojad pannakse sõitva auto taha nööriga lohisema.
Ma vihkan kui kassipoja käppasid põletatakse.
Ma vihkan inimesi kes piinavad.
Ma vihkan mehi kes peksavad oma naisi.
Ma vihkan mehi, kes vägistavad.
Ja miks on üldse olemas, need inimesed, keda vihata?
Sest inimesed ja maailm ei ole tähelepanu pöörandu neile värdjatele, siis kui nad seda vajasid, siis kui nad olid veel võimelised tulevikus ilusaid ja siiraid tegusid tegema.

Tere

Nüüd asun ma siis siin:)
Loodan, et meil kõigil saab siin koos tore olema.

Alati Teie kassinägutegu Merli.

Aprill 2007

April 21, 2007
...
19. aprill suri Silvia Rannamaa.Tema raamat "Kadri. Kasuema." on mu lemmik lasteraamat. Mulle tundub, et alates sellest raamatust hakkas mulle meeldima lugeda ja siis hakkasin ma päriselt maailmaasjadele, tunnetele ja elule mõtlema.
Posted by merlike at 21:23 Permanent Link Comments (0)

Märts 2007

March 18, 2007
otsides seda, mida mäletame

See, mida kogeme lapsepõlves- erilised hetked, paigad, inimesed- see kõik saadab ja mõjutab meid kogu üle jäänud elu.Mõni siiras mälestus ajast, mille veetsime näiteks maal vanaema vanaisa juures. Mõni eriline koht, kuhu vanemad meid viisid või mõni eriline inimene, kes mõjus meile teistmoodi kui kõik ülejäänud tädid onud.Need hetked ja inimesed millega kokku puutume lapsepõlves- neid jääme me alateadlikult otsima kogu eluks. Ja seetõttu märkame ja paneme tähele ka ilu, mida meile ümbritsev pakub.Me tahame taas kogeda seda head tunnet, mida kogesime siis kui lapsed olime. Lihtsuse puhtus ja siirus ilusates hetkedes ja inimestes.
Lapsepõlve meenutused ja kogetud hetked jäävad meid saatma ja mõjutama.
Inimesed, kellel puuduvad sellised mälupildid lapsepõlvest- on õnnetud.
Posted by merlike at 14:04 Permanent Link Comments (5)

Jaanuar 2007

February 21, 2007
Tege
Teiste elud näivad ilusamatena, sest meie ise ei ela neid.
Kõrvalt on meil võimalus näha ainult rahulolu, õnne ja pühendumist.Seda, mis ei pruugi tegelikkuses olla.
Kui me teaks, et tegelikult ei olegi NENDE täiuslik maailm täiuslik, siis nad ei oleks enam need keda imetleda ja kadestada.

Mitte, et ma tihti sellega tegeleks.
Elagu Barbied.
Posted by merlike at 02:10 Permanent Link Comments (3)
likkus.

Kas teile tunduvad ka tihti teiste elud ilusamad?Muretumad?Õnnelikumad?Nii tihti näib, et neil TEISTEL on kõik see, mida õnneks vaja, olemas.Teades, et püsivat õnne ei eksisteeri.
Meie sõprade ja inimeste, keda tunneme, elu ei ole kunagi täiuslik.Nende elud ei näi meile ideaalsetena.Sest me teame.Või vähemalt oleme kuulnud.Tõest.Kuulujutud, milles terake tegelikkust.
Tahtes olla ise.Iseendas. Oma maailmas ja unistustes. Oma Sõpradega.Käia oma teel.Ise ise ise.
Vaadates.Teiste näilist ilu ja täiuslikkust.Matkides.Mis meile kättesaamatu ja puutumatu.Võõrad.Aga me vaatame ja kadestame.Proovime näida ja püüda, seda mida ei saa.Mis pole meile mõeldud.
Mis on uduloor tõelisuse katteks.
Arvame nägevat, aga ei näe.Pigistame silma kinni ja usume.
Maskid.
Posted by merlike at 02:04 Permanent Link Comments (0)
February 20, 2007

Kui ma nii kaua oodanud olen, mis see ÜKS PÄEV siis ikka enam ära ei ole.("ühel päeval ta ju peab tulema")
Posted by merlike at 23:49 Permanent Link Comments (0)
February 18, 2007
Ma arvan et see eksemplar, mis mulle oli mõeldud, kukkus liinilt maha ja läks katki.Ta lihtsalt visati ära.Ja kuna ta oli originaal, siis uut samasugust ka ei osatud teha.Ma täiesti vihastan juba selle olematu elu peale.Ma tahan PÄRIS elu! Päris tunnetega.Mitte rahulikku triivimist rutiinis.Vaikselt seilates läbi elu.Ma saan aru, et näiliselt ja pealt poolt on kõik hästi. Paremini kui paljudel teistel.Väga palju raskem on praegu kellegil teisel.Minul ei ole elu ja surma küsimus.Või siiki.Aga see elu, mida elan on minu elu, minu maailm ja tunded.Ilma PÄRIS tundeta.Olgu ükskõik mis aga siis saja protsendiliselt.Ma ei salli poolikult olemist/tegmist.On ja ei ole ka.janirõba janimaša or something ütlevad venelased.(Mu vene keel on -0 nii, et mida iganes)Poolkõva öeldakse tänapäeval selle kohta vist.Ei kõla ilusasti aga paremat sõna ei leia praegu.
Ühel päeval...kui ma jaksan.
Posted by merlike at 23:31 Permanent Link Comments (0)
February 14, 2007

Elu on iseendale võimaluste andmine.Kui me ei anna endale võimalust eksida, siis seda ka ei juhtu.Me anname enesele võimaluse pettuda, armuda ja haiget saada.
Võimaluse näha nähtamatut ja kogeda kogematut.
Võimalus vaimustuda tundmatust teadmatusest.-Võimalus armuda, pettuda, eksida, haiget saada, näha ja kogeda kõige oodatumat- arvestamatult ja häbematult vähe.


Posted by merlike at 02:03 Permanent Link Comments (0)
...

„Kui roostes naela torkaks jalga,nii mulle haiget teeb, et sa mind ei mõista veel.
See on kui mäng, kes tuleb ja kes läeb,kuid mürk mu sees veel verre kauaks jääb.
Sa ei tunne mind ja mind ei näe,kuid see meeldib mulle.Öises linnas vaid mu varju näed, kui maailm vajub unne. „
Posted by merlike at 02:02 Permanent Link Comments (0)
February 13, 2007
Teie


Mul on hea meel tõdeda, et nii paljud inimesed seletamatutel põhjustel tungivalt nõuavad, et ma blogi kirjutaks.

Ps! Eesti keeles ei ole selliseid sõnu nagu siuke ja miuke!
+Järel- ajaliselt millegi järel („Ta tuleb mulle JÄRELE“)Järgi- nt. seaduse järgiPärast- ajaliselt pärastPeale- nt. laua pealeMina ei oksa kirjutada ja teen palju vigu aga need neli sõna ja nende tähendused võiksid selged olla neile, kes oskavad kirjutada ja rääkida eesti keelt.Ja MISMÕTTES siuke ja miuke?Hea, et sääne ja määne veel pole.

Meie õnnetuse saladus seisneb selles, et me võtame endale liiga palju aega mõtlemiseks, kas me oleme piisavalt õnnelikud?Alati jääb midagi puudu. Ja kas tõesti siis igavest ja püsivat õnne polegi olemas?See millest oleme alati unistanud. Et ühel päeaval astume üle vikerkaare silla pilvepatjadele ja elu on lill igavesti.Ei, püsivat õnnetunnet pole olemas. Seda ei tule ja ei tasu oodata.Hetked, hetked... nende nautimine, meelde jätmine ja meelde tuletamine.

Kogu ühiskond ja ümbritsev on pidevas muutumises ja liikumises. Ja teadagi- me pole täna enam need, kes olime eile. Aga samas, kõik lahingud ja taplused, mida me endas pidevalt peame- on olnud inimestes alati. Ka sada ja tuhat aastat tagasi.Ainult rohkem maha surutud, valimata õigeid sõjariistu, millega võidelda. Tõstmata kirvest, et võita.Küsimused KES ja MIKS ma olen. KUHU ma jõuda tahan ja MIDA ma otsin.Sisemised võitlused, meis endas on alati olnud ja kestavad ka edasi.Küsimused ja selgusele jõudmine endas ei ole sõltuv ühiskonnast ega ajast, kus elame.
Mõjutusi ümbritsevast ühiskonnast ja elukorraldusest on, kuid lõppude lõpuks elame ikkagi maailmas, mille endale ise loome. Ja oleme lihtsalt vaid inimesed.Täiuslikkust pole olemas. Ja kui me oleks täiuslikud siis see tähendaks, et me ei arene. Kui inimene ei arene, siis ta ei ela.Õnnelikud ei saa me olla enne, kui me ise ennast õnnelikuks ei pea.Kõik alagab meist endast. Meie mõtlemisest ja suhtumisest.

Loodus ei hoia midagi endale. Loodus ei varja oma olemust. Oma ilu, valu ega nukruse koledust.Ta kasutab ära iga päev, iga aastaaeg kõik, mis tal anda on. Oma voorused ja võlud. Selle- mis teeb ta nii kõikvõimsaks ja taltsutamatuks.Sirutab end, ku päike paistab.Nutab oma koltunud hallisuses kui möllab torm ja tuul.

Inimene kes loob- annab midagi väga olulist endast teistele. Andes läbi kunsti, ei saa olla tavaline.Selleks, et teistele võiks kunstniku looming meeldida, peab ta ennast pidevalt sisemiselt laadima ja koguma. Minema sügavuti enda sisse. Vaatama ja nägema seal vaatamisväärset. Et leida ülesse endast see miski, mida teistele anda, jättes endale tükikese inimlikkust ja realismi. Või vähemalt püüdes jätta.Me kõik oleme kunstnikud. Elukunstnikud.Andes, võttes, kogudes ja ohverdades.Mängime oma erinevaid rolle päevast päeva.Maalides pilti endast teistele.Selgepiiriliset hääbuvat portreed.

Peaproovid on alati mu lemmik aeg olnud teatris. See viimane pabin ja sabin enne tähtsat esietendust. Pidev pinge, mis on viimase vindini kruvitud.Nende hetkede võlu ei saa kirjeldada-Loomingu viimane etapp, millest sõltub kõik. Kõik mis on juba sõltumatu.Hea on lugeda raamatut, kui silmad lähevad märjaks ja endale teadmata naeratus näole tuleb. Kõrvutades enda tunnete ja nägemustega loetut.Seda haarata ja ära tunda.

Ma olen täis armastust inimeste ilu vastu.See tekitab minus õnneliku inimese tunde.See teeb minust õnneliku inimese.Sest ma usun.

Olen varjanud oma punased juuksed ja tedretäpid.

Mis saab inglitiibadest, kui inglid teevad viimase hingetõmbe?

„Kõik algab suhtumisest.“

Andke mulle aega olemiseks.Kõik ei ole loodud pidevalt ja korduvalt kasutamiseks.


Alati teie kassinägutegu Merli.
Posted by merlike at 01:46 Permanent Link Comments (5)

Detsember 2006

December 11, 2006
www.fotki.com/Kee1206
"Tsau, kuule sa nägid oma vanemaid nädala vahetusel või?""Kuule nägin jaa""Tegite midagi toredat koos?""No jah, käisime metsas koeraga ja tegime ühiselt süüa""A, ma käisin ka vanemate juures ja sõime pühapäeva hommikul pannkooke perega koos. Vanaema saatis moosi ja siis see naabri Albert oli mett ka saatnud. Eriti hea nagu."
(Nii vist näevad välja normaalsete inimeste nädala vahetused perega)
Kee: "Käisid vanemate juures ka pühapäeval?"Merli: "A, ei, see kord käisin laupäeval"Kee: "Hmmm, selge. Sõite ahjus tehtud lõhet jälle jah?"Merli" Ei, tassisime perekondlikult ema isaga koos öösel kell kaks telekat prügikasti juurest autosse"
"Tühjus sai mõttetuselt lapse"./Indigolapsed
Posted by merlike at 02:28 Permanent Link Comments (2)
December 08, 2006
Posted by merlike at 00:27 Permanent Link Comments (1)

November 2006

November 24, 2006
Kallid inimesed, kes te mu Blogi loete ja kunagi endast märku ei anna, ma vabandan siiralt teie ees.Minu Blogis võib esineda hulgaliselt kirjavigu, andke need siis mulle andeks.
Posted by merlike at 01:23 Permanent Link Comments (0)
November 18, 2006
oodatust kauem

"Tead, ma ei saanud arugi.""Ja siis ma hakkasin mõtlema"
"Aga, kui see juba käes oli, siis mis seals ikka!"
Tõnis Mägi ja Doris Kareva, nende olemus ja looming ei mahu minu sisse ära. See kõik on nii ilus, lihtne ja puhas, et vahel on tunne nagu tahaks nutta.Siiri Sisask ka.Tõnis Mägi ja Siiri Sisask kes pole päevagi muusikat õppinud. See neist endast.See lõputu tunne, mida ei saa kirjeldada.Ülle Lichtefeldti, Evelin Pangi, Beatrice ja muu kõrval, mis samuti märkimist väärib minu poolt.
„Kõik teavad, et kuu on juust. Kõik teavad, et inimene on luust. Kõik teavad, et lind on sulest, kõik teavad, et mõte on murest.» See oli nii vapustav! Ja ei läinudki palju aega, kui sellest sai laul. Viisi ja osa sõnu tegin mina. Seda osa, mis Maarja kirjutas, laulabki ta ise.“/Tõnis Mägi „Müümata naer“
Kuna minu sooviks on saada üks laps ja tüdruk (natuke tobe soov jah? No jah, tean tean. Ja olen sellega arvetsanud, et saan kaksikud pojad)- siis vaatluse tulemusel peaks ma selle lapse tegema a) Suttingute isaga (5 tütart) b) Getteri tädi mehega ( 5tütart) c) Tõnis Mäega (4tütart) või variant d) Kee isa, Kaidoga (3 tütart). Sest naisest ei sõltu, mis soost tema laps sünnib. Neil neljal mehel on aga see tüdrukute vorpimine käpas.
Muusika, mida vanasti tehti lõhnab teistmoodi.Praegu lõhnab see, mida muusikaks kutsutakse, suures osas raha järele. Et olla kuulus.
Noored muutuvad iga päevaga üha targemaks ja iseteadlikumaks.Ma rääkisin umbes kuu tagasi klubis ühe noormehega, kes oli 10 aastat minust vanem. Palju reisinud ja Amerikas elanud, valdas mitut keelt ja oli kahekordse kõrgharidusega. Ta kuulas mind ja ütles, et see, millest mina talle praegu räägin, on see, milleni tema on alles NÜÜD jõudnud. Ligi kolmekümne aastaselt.10 aastat tagasi, kui tema 19 oli, siis tal polnud aimugi sellistest asjadest, mida nüüd tunneb ja teab.Ja ma tunnen samamoodi-üha kiiremini saavad lapsed küpseks ja täiskasvanuks.See teadmine(„elutõde“, uskumus, põhimõtted, veendumus), milleni oleme mina ja paljud mu eakaaslased praegu jõudnud, on neile juba puberteedi eas teada.Noored ja andekad „tähelapsed“ teisest universiumist suruvad peale.Aga iga põlvkond on erinev ja kõik on siiski pidevas muutumises ja liikumises.Seega on see vist normaalne ja meil jääb üle ainult kõige sellega kaasa liikuda ning leppida.
Ja seda me avastasime Getteriga juba ammu, et noorte komöödiaid( või mis iganes tiinekate filmi) vaadates, ei saa me enam kunagi mõelda, et oo lahe, kunagi oleme ka suured tüdrukud ja meil on ka sellised kutid ja peod ja no teate küll neid filme. Minnakse deidile ja mis siis kõik juhtub ja esimesed armumised ja lahkuminekud. Sõbrannietamine ja üksteise juures öösel olles saladuste rääkimine.See aeg on nüüd möödas ja me oleme vanad ja ei saa enam nii mõelda.Kas meil olid ka sellised kutid ja peod ja intriigid?
Aga ma vaatasin eile HotDoki, kus näitas noori tüdrukuid vanuses 7-12 ja jutt käis selle ümber,et nad arvasid, et on paksud ja peaksid kaalust alla võtma. Preilid pidasid dieete ja tegid kõvasti trenni, et saavuatad keha, mida näevad päevast päeva noorteajakirjades (vaadates Beckhami ja teisi selliseid). Ühe 9aastase tüdruku ema hakkas oma last raseerima, kui tüdruk oli seitsme aastane.Üheksa aastaselt raseeris neiu ennast ise, raseerides ka käekarvu. Lisaks sellele, oli ta juba aasta aega iga päev ennast meikinud (ka koolis). Kinno võttis ta taskulambi kaasa et vahepeal selle abil ennast peeglist vaadata. Meiki kohendada ja huuleläiget lisada. Ema arvas et see on ok.10 aastane tüdruk tahtis kangesti teisemeliseks (teeeneitšeriks) saada. Ema lubas tal ennast tagasihoidlikult meikida ja ostis talle teeneitšerite riideid. Kui koolis oli disko, siis rääkis 10 aastane neiu et ta riietub peole minnes seksikalt ja näitas, kuidas peab käituma, et seksikas olla. Kui ema ja saatejeuht küsisid Preililt, et kelleks ta saada tahab siis vastas tüdruk- „Kepitantsijaks“. Miks? Sest nii saab kergesti mehi.
See on vist jällegi okei.
„Kui kõik on selge ja klaar, siis oled oled sa surnud.“ - Mikk Mikiver
Kui pole enam küsimusi, millele tahaks vastusi otsida ja leida, ning midagi, mille poole võiks püüda, siis ongi KÕIK.Kas ma juba ütlesin seda et Mikk Mikiver on mulle lapsest saati VÄGA ilus tundunud välimuselt.Kui palju annab ikka üks inimene teatrile ja elule.Ja ikka ja alati räägime me inimestest siis, kui nad surnud on.
Vaatasin hiljuti filmi noorest naisest, kelle mees läheb sõtta ja ei tule enam tagasi. Naine ei suuda uskuda, et mees on surnud ning tahab selles ise veenduda. Ta hakkab otsima võimalust, et näha oma armastatud mehe surnukeha või leida konkreetseid tõendid et tema kihlatu on hukkunud.Väga halb film.Aga selles filmis see noor naine tegi samu asju, mida mina olen elu aeg teinud. Ma ei tea kas paljud mängivad oma mõtetes selliseid mänge? Näiteks seal filmis sõitis naine rongiga kuskile-kus-pidi-olema-midagi-tähtsat ja siis ta mõtles, et kui rong jõuab enne tunnelisse, kui kontrolör temani- siis ta noormees on elus.Ma ei tea kas see nüüd oli aru saadav, aga ühesõnaga olen ma terve elu selliseid asju mõelnud, et kui ma nüüd jõuan sinna-kuhugile enne kui see teine tüdruk, siis tuleb hea päev. Kui ma ...No neid asju on olnud tuhandeid. Aga selline mõtete preemia mäng.Lapsena oli, et kui ma suudan vee all järjest teha 3 kukerpalli ühtepidi ja 3 teistpidi, siis toovad vanemad mulle linnast NEID komme. Kui buss keerab ära enne kui ma kümneni loen, siis juhtub see ja see asi.Ma ei oska seda seletada.
Ükskord tahaks ma PÄRIS õigeid muinasjutu jõule.Palju lund, talumaja, palju soojust, palju inimesi ja sagimist.Villased sokid ja jõulusöök. Traditsioonid ja ahi. Lapsed teevad õues lumememme. Jõululaupäeval käiakse kirikus (no lihtsalt, väike armas kihelkonna kirik).Inimesel, kellega ma kavatsen kunagi lapse saada (gad, see inimene on ju kuskil olemas juba. Või no ma loodan et mitte juba, vaid ikka piisavalt kaua) peaks olema siis suur pere ja ta vanemad peaksid elama talumajas. Kas see saab nüüd kriteeriumiks, mille järgi ma noormehi hakkan vaatama. „Tere, vahet pole mis su nimi on. Kus su vanemad elavad? Palju lapsi teil peres on? Okei- ei sobi. Tsau“Aga ma ei taha et see noormees mingi maakas oleks. Sepatalu Joonas.Jälle vist raske seis.No eniveis. Kuidagi peab saama nii, et oleks muinasjutu jõulud, millest ma alati unistanud olen.Ja ise ma ei kavatse endale kümmet last sünnitada, et siis oodata kuni nemad kunagi oma 50 lapsega ja perega mamma Merlile külla tulevad jõululaupäeval.
Ma tahaks ka midagi osata.Ma oskan ainult nupule vajutada.
Huvitav, et kui me ütleme head aega inimesele, keda me arvame peagi nägevat- siis me teeme seda sageli nii muuseas. Eriti sellistele inimestele, keda me peaks kohe järgmine päev nägema. „No ok, tsauks siis, ma lähen“.Aga inimestega, kes sõidavad aastaks või kauemaks välismaale- jäetakse hüvasti kaua ja nuttes.Need inimesed, kellele me täna ütleme „ No tsauks siis, näeme homme“, ei pruugi enam homme tulla.
Viimased kaks aastat on olnud igas tõsielusarjas üks homo. Miks?Suht riskibisness. Sa ei saa ühe inimesega tutvustada neid kogu inimkonnale. Kui see üks homo seal telekas on nõme (ikkagi inimene ju, ja meie keskel on palju nõmedaid inimesi) siis arvataksegi, et KÕIK homod on samasugused jobud ja puudega värdjad.Kui mingi bussi-baari-remondi-kohvri-vaiba-trammi Mari- Jüri on nõme, siis ta on LIHTSALT nõme aga ei arvata et kõik heterod on nõmedad.Meile ei meeldi et homod ennast lippude all reklaamivad. Miks me siis ise seda sama teeme?Jah, kuigi nad reaalselt ju kanditeervivad neisse saadetesse ja neil on õigus seal osaleda. Ning kui neil seda ei lastaks teha- oleks see diskrimineerimine.Aga ikkagi.
Kui ma väike olin siis oli minu jaoks väga eriline see hetk, kui mõni perekonna tuttav oma beebit magama pani. Kui ma sain seal juures olla. Pime tuba, väike lamp põles, beebi oli ema süles, kus teda kiigutati ja need voodi kohal tiirlevad lelud laulsid. See oli kuidagi nii eriline hetk. Hästi tasa pidi olema ja ma tundsin ennast alati HÄSTI uhkelt, kui sain seal vaikselt istuda. Nagu vastutus. Ma tundsin et ma aitan kuidagi sellele kaasa, et laps jääks magama ja kõik oleks rahulik ja hea.Okei, segane jälle.
www.fotki.com/piilumiseks
-pildid
Koguge elamusi ja häid tundeid. Jätke need endale meelde.
Õnnelik ollakse täna ja kohe praegu.Kui me seda ei ole- oleme ise süüdi.
Posted by merlike at 15:40 Permanent Link Comments (0)

August 2006

August 06, 2006
Õnnelik olemise eesmärk
See, mida te olete ammu oodanud.
Njah, mul on viimasel ajal kombeks öelda- “Võtke siis.”
Seda korraga on vist liiga palju. Kes jõuab seedida, kes ei. Mõni laseb nagunii silmadega ainult üle ja teeb mhmh, mõeldes:” ma teine kord loen põhjalikult”. Nagu kõigega.Yes sure.
Eks ma siis kirjutan kõigest, mis vahepeal ütlemata on jäänud. Midagi olen ehk öelnud ka.
Peaksin osade kaupa äkki aktiveerima, et loete natuke ära ja küsite lisa? Nii või?No tehke häält, kui te nii tahate?Lihtsalt, et teie elu huvitavamks muuta

Niisama nelja tuule käes jõlkudes, pole nagu eriti vahet. Millegil.

Kuigi, hetkel olen maal, Ikla piiri ääres. Kaugel ära.
Naljakas, just ( mis siis, et see just oli eile) avastasin, et kunagi tundus see maale sõit ikka teab mis pikk teekond trippimist koos vanematega ja hiljem lihtsalt- ILMATULT kaugel olev paradiis. Tegelikult- on mu maakoht TÄPSELT sama kaugel kui Tartu. Ja siin on endiselt võrratu. Siin on kõik see, mis oli minu lapsepõlv. Ja ma arvan, et julgen öelda-, see mis mind õnnelikuks tegi. Mulle vähemlat tundub nii. Mul on tohutult selle kohaga mälestusi ja elamusi. Jah, ma arvan et olin siin õnnelik. Sest mul oli õnnelik lapsepõlv ja enamuse sellest ( või noh, tegelt ainult suved) veetsin siin- maal- Treimanis.Aga eks selle kolme kuu jooksul juhtus siin rohkem kui ülejäänud 9 kuu jooksul Tallinnas. Minu elus ja minu peas. Ma arvan.
Siin õppisin ma ise mõtlema ja OMA asju planeerima. Neid asju, mida üks väike tüdruk võib OMA asjadeks pidada.Ja siis ei osanud ma kõigele veel vastuseid leida ja iga asja üle arutleda ja juurelda.Laulsin ja rääkisin iseendaga ja käisin koeraga põllu peal hiiri otsimas.Vanaisa oli minu jaoks kuidagi püha. Selline ilus vanaisa. Justnimelt- ilus/on siiani-välimuselt/. Hea kehaehitusega, osavate kätega, hallide lokkis juustega. Ja millegi pärast oli see, mis tema ütles, alati VÄGA palju kordi (kui üldse seda saab kordadesse panna) olulisem, kui see, mida vanaema ütles. Ükskõik, kas ütles halvasti või hästi. Vanaisa ei ole nii suur jutumees, tegelt on ta vist tegude mees rohkem. Kui ütleb, siis päris vägevalt. Aga teeb rohkem kui räägib. Vanaema teeb ka. Aga räägib vist rohkem. Ei, ta teeb ära kõik, millest räägib aga ühest asjast räägib liiga palju. Igat oma liigutust ja sammu kommenteerib. Jah, ei tea kas ma seda lapsena niimoodi tähele panin, või see mind häiriski. Vaevalt, et sellepärast ma temaga vähem lähedast sidet tunnen kui vanaisaga- kellega mul pole üks veri.Seda kõike enne kui ma mõngingaid asju teada sain. Samas- ma ei pea seda (mida nemad on teinud) kunagi mõistma- aga mul pole õigust ka viha kanda nende peale. Mina ei muuda oma viha kandmisega neid ega nende tegusid enam. Ja siin lihtsalt käivad asjad nii.
Vähemalt nii on kergem uskuda. Et siin ongi nii.
See selleks, aga muidu valitseb siin endiselt idüll. Lapsepõlve idüll ja mälestused, mis on tegelikult kuidagi kuskile kaugesse ja hämarsse nurka vajunud ja aeg ajalt siiski, vilsatvad väga selgelt, justkui näitaks keegi taskulambiga sinna härmarasse nurka valgust. Päiksekiir paistab. Nii kõlab ilusamini.Need mälestused ei ole tuhmunud, aga neil on nagu mingi loor peal. Eks ikka vist nende lapsepõlve meenutustega juhtub nii. Samas jäävad nad meie mällu ja südmesse alati väga eredatena ja selgetena. Ja kui oma lapsepõlvele mõtlen, meenub mulle alati kõige pealt Treimani- maal olemine, meri, ratas, päike ja koduõu.
Ja suved, mis me siin Kerliga oleme veetnud. KUI paljut me siin oleme jaganud.Just emotsionaalses ja vaimses mõttes on olnud need suved teineteise jaoks hindamatu tähendusega.Ja vanaisa toodud kala merest(mu vanaisa on kalur) on ka endiselt PARIM. Õhk ja meri on siin endselt parim. Ja kruusatee. Ning loomulikult mälestused- need mis kuuluvad ainult mulle. Millest kellgil teisel aimugi ei ole.Ainuke asi- vahvlimasinat, mis moodustas ka mu lapsepõlvest olulise osa, enam ei ole. Andis oma saba (juhtme) naabrinnale ja läks vana raua hunnikusse. Ja Bellat pole. Minu lapsepõlve koera(loe:sõpra).Muidugi ei ole siin enam paljut ja pooltki seda,mis varem. Kõik on umber korraldatud ja teistmoodi. pole enam loomi ja põlde ja heinategu. Ei inimesi ega teerada mis viis majast läbi ploomi-kirsiaia suitsuahjuni. Ei teerada, mis viis mööda pirinipuudest postkastini ja sildasid,mis sellele teele jäid. Kõik on tohutult muutnud, ainult koht on sama.
Ja mälestused minu peas, mida muuta ei saa.

Aga ma ei tahtnud üldse rääkida sellest, vaid tegelt on mul palju muud öelda ja arvata asjadest.

Ja Sina Aili, ära arva, et mul ükskõik on. Et ma unusatan ja ei hooli. Et kõik nii kergesti kaob. Vb tulevikus kaobki. Kõik läheb nii, nagu meie seda soovime ja nagu minema peab. Aga, et Sa teaks. Vähesed mõjuvad mulle nii. Ja vähestele olen ma nii tänulik- nagu Sulle.Soovin alati Sulle vaid parimat.Eelkõige-, et Sul oleks JULGUST teha seda, mida soovid. Sul on iseloomu, et saavutada kõik, mida tahad. Mina usun Sinusse.

Piilu-kuku reklaam on mu lemmik

Ma vajan midagi, mis annaks tagasi mu jõu ja energia. Selle mille ma sain kunagi TEGEMISEST. LOOMISEST.Hetkel aga ei tea kust alustada. Ma tean kuhu jõuda tahan. Pean ainult valima teeotsa, kust astuma hakata.

Ma ju tean seda, et kõik on meis endas ja meie mõtlemises. Ja et raske peab olema. See on edasi kandev jõud. Lihtsalt peab neid raskusi õppima mõistma ja nendega toime tulema.

Erinevalt eelmisest aastast ei ole ma praegu segaduses iseendas. Ma tean, kes olen ja mida tahan. Pean ainult selgusele jõudma, kuidas seda saada. Kuidas sellele lähemale jõuda. Kuidas saada tagasi oma elurütm. Oma tegemised. Oma jõud ja energia. Raamatu lugemine aitab. Nii võib ise kõik paika loksuda. Ja reiki aitab ka kindlasti. Jõuan lähemale sellele, kuidas vabaneda üleliigsetest mõtest ja kuidas ennast välja lülitada. Kuidas õppida paremini (mitte õigemini) elama. Iseendas.
Raske on küll praegu. Kuid see pole ületamatu. On olnud tunduvalt ja palju raskem.Lihtsalt vajan niii väga seda, mida kunagi kaunitest ja muudest tegevustest sain. Pean leidma jõu et hakata jälle LOOMA. Ise tegema. See ei saa kerge olema. Aga küll ma hakkama saan.USK, USK, USK.

Ma oman LIIGA palju ASJU. Aga mulle meeldivad ilusad asjad. Näiteks oma ilusaid riideid ma ei raatsi kanda. Mul võib hinnasildiga ese olla kapis üle poole aasta. Ma ei raatsi uusi ja ilusaid asju kanda. See on tobe tegelt.Ja üleüldse võiks mul vähem asju olla. Aga ma püüdlen selle poole.Ma olin kuangi kõige koguja ja midagi ei ratsinud ära visata. Ma olen ikka selles suhtes tohutult arenenud. Ja tegelikult, kui midagi ära visata/ anda siis ega varsti enam ei mäleta et selline asi oleks mul üldse olnud. Nojah, tihti tuleb uut träin ja pahna jälle juurde ka. Ja vahel vaatan vanadelt piltidelt,et oh see oli nii ilus pluus/püksid/seelik, mis iganes.Ükskord(no neid kordi on tegelikult väga palju olnud aga ma mõtlen ühte konkreetset korda), ma sorteerisin päris mitu kotti riideid ära. Me tegeime vanasti(oioi kui ammu, räägib vana inimene Merli) sõbrannaga nii, et mõlemad sorteerisime oma kapid tühjaks ja siis vahetasime riideid. Njah sellepeale. Ja siis mul seisid need mitu kotti riideid isa töö juures, sest polnud nagu aega sõbrannaga kokku saada ja....kuidagi läks nii. Lõpuks jäid isale need ette ja ema tassis need tagasi koju, et vaadata üle ja viia maale sugulastele ära. Ma muidugi sain ka jaole ja sorteerisin pooled riided sealt uuesti kappi tagasi. Ema kisas ja kiskus mul asju käest. Enamus riided, mis seal olid, olin unustanud juba. Ei nutnud neid taga. Aga kui neid uuesti nägin siis tulid mälestused ja mingi hea tunne ja võtsin pooled asjad tagasi kappi.Asju mul õnneks enam ei ole väga palju. Lasnamäel on ikka vist tegelt. Aga välja kolimisega vikasin palju ära ka. No eks sahtlites ole ikka umbes 1000 võtmehoidjat ja jublakaid ja vidinaid. + ema palub mul juba kolm aastat, et ma oma tühjad parfüümi pudelid ära viskaks. Nimelt kogusin neid KA kunagi.Jah, see on asi mille poole püüelda. Omada vähem asju.Omada vähem kasutud asju, ja lasta lahti AJADEST.Kosmeetikat on mul ka LIIIGA palju. Kasutan igapäevaselt väheseid asju+ on vahendid, mis on väga head ja harva kasutamiseks. Eriliste meikide jaoks jne. Eks Sillamaa kool tahab ka ju oma osa saada.Usun, et rikkam ei ole see, kellel on surres rohkem asju.Millegi pärast vist tajun, et surema ma veel ei hakka, selle pärast oman ka endiselt liialt palju esemeid

Jõuad jälgida?
Sa ei pea, minus ongi sageli liiga palju. Erinevat.
Ei teagi, kas inimese kohta kehtib ka ütlus, et pigem rohkem, kui vähem?Soola kohta ei kehti ju. Alati saab juurde panna aga ära võtta ei saa.Sellega, mis inimeses, sellega on ju ka nii.Seda mis on, ära võtta ei saa.

Olen öelnud, et usun, et raskused on selleks, et meid arendada. Et nad annavad meile märku, et me midagi muudaks. Aks iseendas või enda umber. Hiljuti arvas üks mu tuttavatest, et see ei ole nii. Et inimsel ei PEA olema raske, selleks et arenda. Et enamus inimesi ei oska seda raskust nii võtta ja neil on pidevalt raske ja nad ei arene ka kuskile.Ma ei arva ka,et koguaeg või pidevalt peaks inimestel raske olema, et siis nad õpivad elama ja kasvavad, arenevad. Pealegi, neil, kellel on pidevalt ja kogu aeg raske… on kindlasti tingitud ka neist endast. Nende mõtlemisest.Mulle meeldivad raskused. Mulle ei meeldiks, kui kogu aeg oleks kõik hästi. Et ma kogu aeg õnnelik võiksin olla.
See sama tuttav kirjutas, et kui me suudaks pidevalt õnnelikud olla, oleks meil alati hea olla ja meid ei mõjutaks halb ilm, nõmedad inimsed jne. Heleen vist on selline. Jah eks teda ikka mõned asjad häirivad ja vihastavad. Nagu meid kõiki. Aga nii vist pole ilus öelda, aga mulle ei meeldi sellised inimesed. /See ei käinud konkreetselt nüüd Heleeni kohta/ -Kes alati naeratavad ja ütlevad iga asja peale “Aga tegelikult on ju kõik hästi,elu on lill.” ja jah hästi, ongi hästi ja kõik saab alati korda. AGA ikkagi. Raskustes pole midagi ebanormaalset.
Kunagi ma uskusin ka seda, et igale inimesele on antud kanda just nii palju, kui ta kanda jaksab. Aga enam ma seda ei usu. Kuidas saab öelda, et emale, kellel sünnib raske puudega laps või kelle laps sureb, et talle oli antud kanda rohkem? Ükski inimene ei pea sellst valu ja raskust kandma. See ei ole normaalne.Ja raskuste all ei pea ma silmas selliseid raskusi, vaid pigem raskusi iseendas. Mitte neid raskusi, mis suuresti meist enast ei sõltu.- õnnetused, surm, haigused jne.
Me kõik ootame suurt õnne.Loodame et ühel päeval saame õnnelikuks.
Et ühel päeval tuleb SEE ja siis on KÕIK hea. Ja nii jääbki. Et ükskord ju peab nii minema. Kõik on meis endas. Kõik on meie enda teha.Ootame ja ootame.

Enamus meist ütleb et tal oli õnnelik lapsepõlv. Äkki siis oligi see õnn ära? See mis oli meile niisama kätte tulnud. Ilma et me oleks pidanud selleks midagi tegema. See õnn olenes suuresti siis meie vanematest ja keskkonnast, kus kasvasime. See oli siiras olemine. Me võtsime vastu kõik, mis meile anti ja leppisime sellega. Ega meil paljuks muuks võimalust jäänudki. Jah, õigus, mitte KÕIGIL ei ole õnnelik lapsepõlv olnud. Ja mitte KÕIGIL ei ole ka õnnelik elu.
Inimesed ajavad ikka taga oma suurt õnne. See kellel õnne maik suus, see tahab seda üha enam ja enam. Nagu „Tões ja õiguses“ oli. Nii kaua ajad oma suurt õnne taga kui oled peadpidi trammi all. Äkki see õnn, mida ootame anti meile juba lapspõleves kätte? Edasine on kõik meie enda teha. Enam pole meil millegile loota. Uskuda aga küll. Kõik hea, mis peab, tuleb kord. Usk on väga oluline.

Kui Sa õieti hoiad, siis tahad alati. Kui kõike ära ei kuluta, jääb alles ka.(kuskil keegi kunagi ütles nii)

Ma ei ole kindel kas ma tahan alati ja lõpuni õnnelik olla. Vahepeal on vaja kurb olla ja haiget saada. Raskused panevad elama ja tundma. Raskused arendavad meid ja sunnivad meid vaatama ning muutma. Mina usun seda. Ma ei pea silmas kestvat igavest/pidevat raskust.
Sisemine rahu ja harmoonia on olulised. Hea on ennast hästi ja õnnelikuna tunda. Kuid ma ei tahaks kogu aeg olla rahul oma eluga. Ja kõigega. Et kõik oleks just kui paigas. Mulle ei meeldiks see.
Peab olema säde ja äravus. Midagi, mille nimel pingutada. Mul on tunne, et kui ma oleks lõpuni õnnelik, siis ma tüdineks sellest kiiresti. Pigem nautida õnnelikke HETKI ja neid märgata ning ära tunda. Pidevalt kestvat õnne vist polegi olemas. Rahulolu võib-olla, aga mitte õnnelik olemine.

Õnnelik inimene ootab suuremat õnne, ega märka mis tal olemas on. Kes on pidevalt õnnetu, on loobunud otsimast.Või ootab liialt palju väljast poolt.

Ainuke inimene kes alati ja lõpuni Sinu kõrvale jääb, oled Sa ise. Kui me suudame olla rahul iseendaga ja õnnelikud enda ja oma tegemiste/saavutuste üle, siis suudame ka teisi õnnelikuks teha. Ja olles rahul iseendaga, suudame rõõmu tunda ka ümbritsevast. Me peame leidma endas tasakaalu ja rahu. Kooskõlastama enda maailmaga. Siis suudame ka inimestele enda ümber midagi pakkuda.
Pealegi paneb inimene üksi olles rohkem tähele, kui kellegi teisega olles. Nähtut ja kogetut saab jagada ja edasi anda.

Inimesed sünnivad puhtatena. Kõik me oleme sündides oma loomult head. Mis muudab meid isekaks ja inetuks?Kuidas saavad nii paljud probleemid tekkida inimeste vahel rahast? Materiaalsest. Unustakse see, mis soojuse toob hinge.

Inimesed ise tekitavad endale küsimusi, et otsida vastuseid, et muuta oma elu huvitavaks, ja sageli ka keeruliseks.
Vastus mõeldakse oma peas välja, kuid kui reaalselt selleni jõutakse ja välja mõeldud vastus ei ühti reaalsusega siis ollakse pettunud. Lõpuks usub ikka inimene ainult seda, mida tahab uskuda.
Inimeste elud lagunevad laiali.Sest inimesed mõtlevad liiast, hakkavad ise uskuma kõike seda, mida on välja mõelnud. Sellega lõhuvad nii enda, kui selle, mis nende ümber. Kisuvad tükkideks. Paljudel on kalduvus liialt klammerduda selle külge, milleni kunagi varem on jõutud. Mingi suguste arusaamade ja uskumusteni. Lihtne on uskuda seda, milleni kord juba jõutud. Ei viitsita uuesti hakata otsima. Kuigi kõik on pidevas liikumises ja muutumises.
Tunded on puhtad ja siirad. Neid ei saa sundida. Mõistus on see mis rikub.


Metsadel ei ole vaja tänuIlma puudeta ei saa hingataViige oma kiidusõnad kojuValgust paistku mulda sinu pilkTaeva poole ülesse ma hüüanÖösse pimedasse üksipäini astun

Liblikate kõikenäinud tiivadTolmuks muutuvad, kui neid puutudaIlu ei saa eluks vahetadaPlaatinast on hinnalisem hingJumal, anna mulle meelerahuMõista, mida saab alla neelataKuidas tules sulatada eluTarkust kuidas vahet teha neil

-(“Puud hoiavad hinge kinni”-Somanmbuul)

Palju tundub nii kauge ja kättesaamatu, kui see meil lõpuks käes on, siis me seda enam ei näe.Alati on hea midagi tahta .Püüda millegi poole. Püüda olla kellegi moodi. see paneb pingutama ja elama. Samas, jääda iseendaks

Ma olen muutunud viimaste aastatega märgatavalt egoistlikumaks, kui ma kunagi olin. Elu õpetab ja sunnib omal määral.
Keegi ei sünni sellisena nagu ta praegu on. See, milliseks me kujuneme,oleneb suuresti meie vanematest ja kasvatusest.Ühiksoonast, kus ja kuidas kasvame.Vargad, mõrvarid ja vägistajad pole sünindud sellisteks, kelleks nad saanud on. St, et neil on kuskilt midagi puudu jäänud. Kas kodust või ükiskonnast. Meie riik peaks leidma võimaluse tegelda KÕIGIGA, ainult nii saame ära hoida kõige raskemad kuriteod. Kõik alagab lapsest ja laps on meie tulevik.Eks lolle leidub ka alati ja jumal hoiab joodiukuid.

“Kingitus kõige nõrgemale on see, kui Sa loobud sellest, mida Sul veel ei ole.”
- Indigolapsed

Huvitav millal Laura-Liis Sarapuu kirjutas kirjandi/essee teemal “Mina ja minu valikud.”? Leidsin praegu selle oma arvutist. äärmiselt küps, arukas ja arutletud essee. Suur sõnavara ja analüüsivõime.ma väga ei imesta enam kust see 100 punkti tuli ;)

Tiivi, Taavi, Taavo, Targo, Tanel, Taivi, Taimo, Tagne, Tarvi, Taago- on ühe perekonna laste nimed.

Pole kuningat, kelle esivanemate hulgas pole olnud orja, ega orja, kelle esivanemate seas puudub kuningas.-Helen Keller

Kui me leiame maast mõne eseme, olgu see kustukumm või sõrmus- me ei vii seda kunagi politseisse. Mis tähtsusetu meie jaoks- jääb maha vedelema, mis meeldib- võtame endale.Aga nt. Ameerikas aitaks üks kustukumm või sõrmus lähemale jõuda mõrvarile.

Oma elu jooksul õpime me tundma ainult paari inimest. Täielikult.

Vahet pole, kui tihti sa osasid inimesi näed, millega nad tegelevad, mida korda on saatnud või öelnud- osasid inimesi sa lihtsalt armastad. Tingimusteta.
Selleks, et täielikult mõsita- peab siiski vist kogema.

Max Reinhardt on öelnud : "me võime tänapäeval üle ookeani lennata, kuulda ja näha, aga tee meie endini ja meie lähemateni on tähtedekauge, näitjeja on sellel teel."

Sain öeldud kõik, millele olen vahepela mõelnud ja mida üles vaikselt kirjutanud.Mulle ju eriti meeldib olla loll ja andetu.

Mu elus on tegelikult väga palju ilusat. Ja ma olen sellest teadlik.

-------------------------Nendest asjadest kirjutasin kaks nädalat tagasi- nüüd on kõik muutunud- minu enesetunne- OLEN ÕNNELIK! Meil on Getteriga midagi seletamatult head- meie enesetunne. Kõik on hästi. KÕIK.Kuigi, mul ei ole ELU mida elada- mida tahaksin elada.- selles osas pole midagi muutunud.








.
Posted by merlike at 18:09 Permanent Link Comments (5)

Mai 2006

May 10, 2006
98.aasta

NB!selgitus- SEDA TEHA tähendab igas kirjas suudlust mida me kaua planeerisime ;)

Miku kiri- Merli ma armastan sind nii väga. Mu armastust sinu vastu ei saa kirjeldada aga sa tead kuidas ma sind armastan. Ja ma tahaks sinuga midagi rohkemat (ehk siis suudelda :P) teha ja ruttu(sõna ruttu on kaks joont all ). Sa tead küll mida ma mõtlen. See kõik on tõsi, mis siin kirjutatud on. I love you.

Miku kiri- Ma olen väga vihane, et te Marjuga eile ei tulnud. Lähme täna sekretäri juurde ja siis ütleme et nad teeksid disko.Ma looan et te seda teete Marjuga ja ruttu. Ma tahan seda väga teha. Ma loodan, et te täna saate meie maja juurde tulla. Aga kui te kas või korraks ei saa tulla siis me Jannoga oleme küll vihased. Ma ei tea küll miks ma sind armastan aga ma armastan sind ikkagi nii väga. Ma tahaks rutem et minu juurde saaks ja me seda teeme(jutt käib muidugi suudlusest :P )Ma proovin oma emast ja isast ruttu lahti saada, et me seda teha saame. ma loodan et me saame seda täna teha, sest ma lähen muidu hulluks. Ma tahan et sa kirjutaksid mu iseloomust ja välimusest. Ja kirjuta mulle rohkem jama kirjutan siis sulle ka rohkem. I love you.

25.04.98. Miku kiri- Ma armastan sind väga. Ma loodan, et sa ei lähe siit koolist ära, sest ma läheks hulluks ilma sinuta. Ekskursioonil võiks istuda nii, et meie koos ja Marju ja Janno koos. Siis me saaks rääkida sellest mida tahame. Kui nii ikka sobib sulle? Mina tahaks küll nii istuda.I LOVE YOU.Ma loodan et sa oled nõus kuidas ma istuda tahan. Aga kui sa ei taha nii istuda siis pole midagi. Ma mõtlen sinule koguaeg ma ei taha sinust eemal olla, sest ma armastan sind nii väga. Ma tahaks teha seda teha mida me teha tahame ja ma loodan et sa oled selleks valmis, mina olen. (Planeeritud suudlus :P )Ma loodan, et meie armastus kestab igavesti.

Miku kiri. Ma loodan, et me jääme kauaks kokku. Klassiõhtul ma aitan teid maastikumängus rohkem kui poisse.Ma loodan et me Jannoga saame ujuma tulla Armastan sind väga, klassiõhtul ma tahaks sinuga kahekesi ringi käia.

Miku kiri-ma ei suuda ilma sinuta olla, sest mu armastus sinu vastu on nii suur. Klassiõhtul mul oli hea meel, et ma sain oma tunded sinu vastu ära öelda. Mul on heameel,et sa armastad mind, ma olen maailma õnnelikum poiss. Ma mõtlen sulle iga päev ja iga nädal ja iga kuu ja iga minut, sekund. Ma ei pea vastu ilma sinuta kahte päeva. Ma olen nagu koer ilma kondita kui mul ei ole sind. Mul on väga hea meel,et sain oma tundeid sinu vastu ära öelda. Järgmisel klassiõhtul teeme võib-olla rohkemat kui ütleme et armastame teineteist. Ja loodan et teeme vb juba rutem. Ma armastan sind nii väga., et nutaks 10 nädalat. Sest sa tähendad mulle nii palju,et ma sureks sinu eest.(head filmid tulid kunagi vist telekast”ma olen valmis surema sinu eest” :P )

Miku kiri- Ma armastan sind väga. Ma armastan Sind juba teisest klassit peale (jaaaa :P ), aga ma ei julgenud sulle seda ütleda. Aga kui ma oleks sulle juba enne ütlenud oleks meil äkki juba midagi suuremat. Ma tahaksin sulle seda maja teha küll ja ma teen kui ma saan, ma loodan et saan. Mul on hea meel et sa mind armastad. Mina armastan sind ja ei jäta sind iial maha(siin ma nüüd kükitan :P)Ma loodan et sa ei armasta kedagi teist ja ma tahan sinuga midagi rohkemat teha. I love You.

Janno kiri- Merli ma lugesin ühest Marju kirjast et Mikk üritab meid kokku viia. ma loodan,et see Mikul ei õnnestu, sest sa u armastad ikka veel Mikku ja mina armastan veel Marjut, kuigi see on mõttetu. Aga ma loodan,et sa saad jälle hakata Mikuga käima, sest te sobite hästi j ate võiksite palju kooskorda saata. loodan et varsti hakkab ta jälle sind armastama. Minul on mõtetu enam loota.

Miku kiri- MA armastan sind väga. Ma proovin nii palju pudeleid võtta kui ma saan.(mingid sügisesed veesõjad ;)Me oleme kell 4akna peal. Eelmine aasta alustasin mina see aasta alustad sina(me läksime suveks lahku ja sügisel hakkasime uuesti käima, viiendas klassis siis) ja sa võid kirjutada ükskõik mismoodi. Ma armastan sind väga ja ma loodan et sa ei jäta mind maha. Mina ei jäta. Palun tulge nii kiiresti kui saate. Ma ei tea mis ilma sinuta siin teeksin. Ma ütlen siis kui minu juurde saab. Ma ei tea mida eriti kirjutada. Kirjuta mulle homseks suur kiri. Ma teen kodused tööd nii kiiresti kui saan sest ma tahan sind näha nii kiiresti kui võimalik.I LOVE YOU VERY MUCH.

Miku kiri- Ma armastan sind nii väga ükskõik kui ma olen kurb siis ma mõtlen sulle ja ma olen jälle rõõmus. Ma loodan, et sa mind maha ei jäta kui sa jätad lähen ma hulluks ilma sinuta(mina ei jäta sind maha. I love you. Ma ei mõtle tunnis millegile peale sinu. Sellepärast et ma armastan sind nii väga. ---------

Need kirjad olid kaua ühes seljakotis mul ja siis järsku kadusid. Arvasin et ema viskas nad ära. Nüüd aastaid aastaid hiljem leidsin need vanaema majast Kivimäelt. Ema oli need siiski alles hoidnud ja koos mänguasjadega sinna viinud. Kõiki kirju ma enam pole, kuid siiski.Tegevus toimub neljandas klassis kevadel. Miku kirjad Merlile. 10aastased.
Vot, see oli armastus ;)


Posted by merlike at 14:42 Permanent Link Comments (8)
May 09, 2006
teisipäev

Minu kiisude pildid- www.album.ee/merlike Miuccia Prada ja Mia Brita.Johanna sünnipäeva üllatuspeo pildid Hirve Pargis http://public.fotki.com/Minamerli/
Ma elan siin, Pelgurannas. Tegelikult on see vist PelguLINN, aga mulle meeldib ikka öelda et PelgURAND. Kõlab ju uhkemini. Või noh, ma ei tea ka. Ma armastan siin elamist. Oma täiesti parajat kaheetoalist ja hubast korterit, kus kõik on juba peaaegu nii nagu mina tahaks. Armastan neid suuri akanaid, valgust mis paistab tuppa talvehommikutel ja siis varakevadel paistab päike tõusust kuni peaaegu loojanguni igast aknast sisse ja tuba on koguaeg päikest täis. Ma ootasin nii kaua et kask mu akna all läheks roheliseks. Nüüd ta siis on. Natuke veel hõredalt, kuid siiski. Nüüd paistab päike lehtede vahelt. Ma armastan seda lõhna, mis tuleb väljast kui teen akna paokile. Seda vaikust mis siin on. Isegi seda vana kivimaja, milles ma elan, mis siis et ta kole on ja värvi pole seintel ja koridoris on vanainimese lõhn. Ma armastan et mul on maja taga kuur, kus ma hoian puid ja taarat. Mulle meelib et mu maja taga on lillepeenrad ja pesunöör, kus saab riideid ja linu kuivatada. Mitte et ma seda teeks. Aga mulle meeldib et ma näen seal pesu lehvimas. Täna olid seal meestetunked ja väikese poisi dressipüksid. Mitu paari. Ma armastan OMA raamatuid ja asju siin korteris palju rohkem kui oma eelmises kodus. Siin on neil ruumi ja õhku.Ma armastan seda elu mida ma saaks siin elada. Mulle meeldivad need inimesed kes siin elavad. Jah, nii vist võib öelda küll.Ma armastan, et kui on soe ilm, siis alt koridorist on välisuks pärani lahti.Mulle meeldib et kesklinn on nii lähedal et öösel saab peolt jala koju tulla. Mitte et ma seda teinud oleks. Aga enne oli ju külm.Mulle meldib et meri on nii lähedal. Rand. Lastemänguväljakud, hea tee mida mööda rulluisutada randa. Muruplatsid rannas.Ma armastan isegi seda et säästumarket mu kodupood on. Ja kolde puiestee. Ristiku ilus suur kool.
Täna ma käisin Sõle kooli aias päevitamas. Nimelt jookseb minu maja eest väike natuke lagunenud tänav. Ja üle tänava on kohe Sõlekooli staadion. Suur staadion. Jalgpalli staadion. Staadioni ümber on kõrge punane rauast aed. Umbes viiest või kuuest kohast aias on üks pilk ära võetud ja siis kõik koolilapsed ja vanamutid ronivad läbi nende aukude et pääseda aeda/aiast välja. Mina ronisin ka täna esimest korda. Üks klass tuli õue tundi tegema. Staadioni ääres on sellised pingid... nagu filmides noh... et läheb kõrgemaks. Siis nad istusid seal ja tegid tundi. Mina päevitasin.Hoidisn täna terve päeva akent lahti.Käisin vaipu kloppimas. Üksi. Mõtlesin et viskan nad üle nende raudtorude, mille küljes on pesunöörid ja kuna mul kloppijat ei ole siis võtan mingi puuhalu kuurist. Nii ma tegingi. Aga pool tolmu lendas siis teiste puhta pesu peale. Ma siis mõtleisn ja mõtlesin et kuidas ma need kassikarvad vaipade küljets kätte saan(ofkoors tolmuimejat mul pole). Panin siis vaiba kuuri uksele ja materdasin mingi lauatükiga seda vaipa. Väga hästi funkas ja vaipad said puhtaks.
Kell 21.30 läksin ma rulluisutama. Enda juurest mere äärde ja tagasi. Mere ääres istusin natuke aega pingil, siis võtsin uisud jalast ja läksin lastemänguväljakule kiikuma. Uisutasin tagasi. Tõin uisud tuppa ja läksin jooksin ühe staadioni ringi.
Täna ma kasutasin ära peaaegu KÕIk mida pakub mulle Pelgurannas/linnas elamine.
Ma armastan seda kohta ja mul on seoses kohaga tunne, et siin on VÕIMALIK muuta ja muutuda.Kuid kahjuks ei ole see minu korter.
Posted by merlike at 22:51 Permanent Link Comments (2)

Märts 2006

March 29, 2006
popipäev

Tavaliselt neil päevadel kui ma koolis ei käi on mul süümekad. St. nad tekivad umbes sel ajal, kui teised lapsed koolist koju tulevad, et oi kell nii palju ja ma pole täna midagi teinud.Aga mis siis, et ma täna pool kaks tõusin. Ma koristasin ja pesin põrandat ja nautisin hommikut, kuigi see oli endiselt hall ja aknast välja vaadates märkasin, et ümber maja on ikka veel nii suur porilomp et kuurini ei pääse.Siis helistas isa ja pakkus välja, et võiksime sööma minna.Isaga on hea söömas käia. Vahel on hea süüa PÄRIS toitu. Ja isaga on hea koos olla.Isa viis mind autoga maja taha kuuri juurde ka, et ma saaksin puid tuppa tuua, ilma et ma põlvist saati märg oleks. Tõime kohe kolm kasti puid üles tuppa.Tegin pliidi alla tule ja panin pesu pesema.Täna on mul toas nii soe, nagu siin pole vist olnudki.Teist õhtut järjest raatsin kaminasse tuld teha. Iseendale.Rääkisin Priiduga. Ja ta ei raatsinud mulle kummikuid osta. Lihtsalt ütles EI ja kõik.Ühele tüdrukule läks küll rongi vastu ja viis juga vaatama ja teisele tüdrukule sõitis õhtul pimedas külla, sest tüdruk oli haige.Minule ei või kummikuid osta.Siis ma rääkisin talle et aga mis saaks kui ma ootaks tema last ja läheks sinna kuuri juurde kakerdama, või oleks väike laps toas, ja ma kukuks ja lööks pea vastu jääd ja upuks sinna porilompi ära, et mis ta siis teeks? Et ta jääks minust ja oma lapsest ilma või jääks laps emast ilma ja ta peaks lapse üksi suureks kasvama. Või et kui mul pole kummikuid ja ma jõuan tuppa jalad LÄBIMÄRJAD, ja nii IGA PÄEV, siis ma jään kopsupõletikku ja ta jääb ikkagi üksi.Siis ta hakkas mõtlema ja lubas mulle need kummikud osta.Küll säästukast, aga siiki. lubas.Meetsega tuleb KARM olla.Aga ma saan oma kummikud, sest Priit on hea.
Siis ma rääkisin Johannaga.Ta saatis mulle filmi, mille ta ise tegi.Pigem oli see sildeshow aga ikkagi.See oli tänase päeva pärl.Johanna tegi oma sõbrannale filmi, sest sõbrannal on homme kontsert ja ta arvab et on paks ja tal pole sõpru. Johanna tegi filmi, et seda talle enne kontserdit näidata.Filmi peal on kirjutatud head asjad selle sõbranna kohta ja selle kohta kuidas teda vajatakse ja mida ta sõpradele tähendab ja siis on sõprade pildid ning nende ühised pildid.Seda ei saa sõnadesse panna.Taustaks mängib Bob Marley “No women, no cry”. Super.Super idee. Nii lihtne ja ilus.Mind paneb kadestama see lihtsus ja ilu mis Johannas ja ta sõprades on. Kuidas nad julgevad teha seda mida tahavad ja olla need kes on. Ükskõik millsed nad välja näevad.Kõik ajavad taga mingit täiuslikkust ja ilu. Ja kõik peab alati olema profesionaalne ja tasemel. KÕIK peab ALATI PILTILUS olema. Nagu ajakirjas.
Nende lihtsus ongi see mis on tõsiselt tasemel.Need pildid seal videos olid lõbusad, toredad, naeratavad, sõbralikud! Need pildid olid siirad. Ka siis kui nad ei näinud kõige ilusamad piltidel välja, olid ikkagi need pildid ilusad, sest need olid siirad.Ma hakkan mõtlema, ja minu sõpradel pole palju selliseid pilte, mis oleksid sellised vabad. Kus lolliatakse ja ollakse nii nagu ollakse, ilma poseerimata. Kuigi, kunagi me nii palju koos seda kõike tegime.Ma tean, olen ise samasugune: “ära tee pilti, ma näen praegu nii kole välja!”Sellepärast kadestangi neid.
Okei, vb mu sõpradel ja meil on ka selliseid pilte. Aga…Mitte enam viimasel ajal.Nii paljud inimesed saavad nüüd lihtalt kohvikus kokku SELLEPÄRAST et ammu pole näinud. Ja hea meel on näha, aga tunne pole enam see. Ja enam ei tehta neid asju ühiselt mida vanasti tehti. Ma olen kohe kohe 19 saamas ja juba ma ei saa piisavalt kõikide oma sõpradega kokku. Juba elavad kõik OMA elu. Enam ei tehta midagi ühiselt, ei käida ühiselt kuskil nii nagu varem ja saadakse harva kokku.Kuhu kadusid need kontserdite ja teatrite ühiskülastused, need meeletud peod ja õhtud, kus KÕIK koos istusid.OMA elude varju. OMADE tegemiste ja OMA aja.Johanna õde näeb välja täpselt nagu portselan nukk, ta on nii ilus.Igatstahes, see oli see video ilus- kõige ilusam kink.Sama ilus, kui see mille kaunite omad mulle eelmine aasta kinkisid- minu luuletused- kiledel. Käega katsutavad.Sellised kingitused panevad nutma.
Siis me rääkisime Priiduga veel sellest, et ta peab varsti oma üürikast välja kolima ja et ta kolib siia minu juurde. Või noh, tema jõudis nii kaugele oma mõtetes, mida julges ka välja öelda.Ma küsisin et kui tema mulle kummikud ostab ja mina ta sokke pesen, et kas sellega ongi siis asi otsustatud? Et see tähendabki seda, et paneme leivad ühte kappi?(Ma soon igast pätsist paar viilu leiba/saia ja ülejäänud viskan ära :S)Ta ütles et ta tahaks süüa ja seksi ka.Jah, sellised need mehed on: süüa, seksi ja sokid peavad puhtad olema.(hea seegi)Mingi uuring näitas seda, et nad tahavad ka vahel naisega rääkida?Ei tea millest? Et SAKUL on uus õlu välja tulnud, seda et sõbra naine on paksuks läinud, mis tulemusega eile jalgpall lõppes, või mis tööl toimus?Ma pole päris kindel kas ma sellist elu endale ühtede kummikute eest tahan.A ja, mehed räägivad et naine peab olema ilus ja naine ei tohi loll olla.Kas sokkide pesemiseks peab olema tark ja ilus?Peaasi et nii kole ei ole et voodis vastu hakkab.Aga Priit leidsis et ega ei pea ju "seda" tehes näod vastastikku olema.No jah, st. vist et ei peagi siis ilus olema.Sest naine võib ju teises toas olla, kui mees rääkida tahab, ja söök peab nagunii olema siis juba valmis kui mees koju tuleb, peale sööki vaatab mees nagunii telekat mitte naist ja teki all on ju pime. Aga siis on jama majas kui on vaja sõpradega välja minna ja naine kaasa võtta. Või noh, see on alguse asi. Nagunii pärast enam naist kaasa ei võeta, kui “poistega” välja minnakse. Ja ehk alguses petab kuidagi ära. Väike solaarium ja meik ajavad asja ära.

Posted by merlike at 23:00 Permanent Link Comments (2)

Veebruar 2006

February 15, 2006
lõputult
"...see kuristik mille poole sa veered, on erilist laadi, kohutav kuristik.Inimene, kes sinna kukub, ei tunne selle põhja. Ta aina langeb ja langeb. Niisugusesse kuristikku langevad inimesed, kes oma elu teataval perioodil on hakanud otsima midagi sellist, mida nende umbrus neile pakkuda ei suuda. Või oigemini - kes aravad et, et nende umbrus ei suuda neile seda pakkuda.ja loobuvad otsimast. Loobuvad enne, kui nad on oieti alustanudki.Suudad sa mind jälgida?..."J.D.Salinger"kuristik rukkis"
Tuli meelde.
/Kuidas elada oma elu nii, et saaks võimalikult palju olla iseendas. Iseendaga. Otsides ja avastades. Leida midagi head, mis teeb õnneliks. Olla õnnelik iseenda üle. Selle üle mis enda sees on.Kuulata muusikat. Olla lummuses. Luuletused ja raamatuid.Käia mööda väikeseid tänavaid. Ilma kuhugile ruttamata, midagi otsimata. Midagi ootamata. Ilma et peaks muretsema kohustuste ja tegemata jäänu pärast:Ilma et mõtleks rahale, mida pole ja sellele, mida poest osta tahaks.Kas on võimalik, et kunagi on midagi sellist, mis on piisav, et mitte mõelda/teha eespool mainituid mitte meeldivaid tegevusi?Elada oma sisemise rahuloluga.Samas sellest mitte kuidagi ära tüdinedes.Teha seda kõike sõprdaega, et nad oleksid koguaeg olemas. Minuga.Mitte lihtsalt mu mõtetes. Vaid reaalselt lähedal.Mitte lihtsalt vaikselt, vaid et teeksime koos kõike, mida sõbrad teevad. Istuvad kohvikutes, käivad kinos, teatris, pidudel. Istuvad teineteise juures, joovad veini ja räägivad sellest mis rõõmu teeb, sellest ,mis muret valmistab, kuid pole ületamatu.Nii et ei tekiks liialt kohustusi, kokku saamisi. Rutiini. Liiga palju inimesi.Liiga vähe on selliseid hetki, mil saab öelda: MA OLEN ÕNNELIK.MA OLEN RAHUL ISEENDAGAKÕIK ON HÄSTIMA ARMASTAN ENNAST JA SEDA, MIS MINUS ON.Need vähesed hetked, on meis endas ja ununevad liiga kiiresti.Tahaks leida iseendast selle, mis teeks õnnelikuks. Igaveseks.Ma ei tea, kas selle nimi on siseme rahu?Ei ma ei kibele selle poole. St. loomulikult ma tahan seda saavutada aga ma ei taha et see KOHE mul olemas oleks. Et ma selle kohe leiaks.Ma tahan selleni jõuda. Olles teel.Aga et see tee oleks... teistsugune kui praegu.Me võime öelda et kõik on meis endas, meie mõtlemises ja maailm milles elame on meie enda nägu.Kuid ikkagi, midagi jääb alati...,mis sõltub kellestki teisest, millestki muust.Midagi mis lämmatab ja rõhub.Ei, alati see ei ole paha. See on edasi viiv jõud.Ma ei kahtle selles.Ma tahaks võimalikult palju puhtus ja ilu. Iseendas. Ja tundes näha seda teistes.Samas jääb minusse alati ülbus ja selline filmide õeluse pahadus. Ja ma ei tahagi sellest lahti saada.See köidab mind.Teiste juures ka. Eriti.Selline ilus pahadus.Tahan et kõik ilus võiks paista minust ensest. Et ma ei otsiks või ootaks seda nii palju väljaspoolt.Vajan ka elu enda ümber.Ma tahan... ET INIMESED VÕIKSID OLLA VABAD. Sellised nagu nad ON.
Tegelikult tahtsingi ainult kirjutada seda. mida Salinger on öelnud.
Posted by merlike at 23:24 Permanent Link Comments (4)

Jaanuar 2006

January 18, 2006
MEELDETULETUS
Bloge hakatakse alt poolt lugema.Sealt kus on pooleli kunagi jäänud, või kus alagavad värskemad sissekanded.
Muidu ei saa muhhvigi aru.(nagunii ei saa, aga siis saab vähemalt teha nägu, nagu saaks)
Ja ma kirjutasin ise ka täna. Mitte ainult ei copynud.
Nii, ma nüüd loodan mitte oma kassi traumeerida ja voodi ära lahti teha. voodi, kus peal ta magab.Ja ma tean, riskantne värk.
Posted by merlike at 01:59 Permanent Link Comments (0)
kolmapäev
Sööme Miuccia Pradaga porgandit (siiski kaks väikest porgandit kapis oli).
Luban Getterile et kui ta mulle järgmine kord külla tuled, siis saab ta porgandit ja dipikastet. Ja kui hästi läheb, siis isegi kooki.Täna oli rotikas värk meil. Tean tean.



Miks inimesed ei saa aru sellest, et kui sa ütled neile, et sul on HALB (VÄGA) HALB olla siis, sa ei taha nendega chillida. Võibolla saavadki, aga osad sõbrad kohe mitte ei saa, kui nemad ikka tahavad chillida siis nad ei saa aru, et miks SINA ei võiks???
“No chillime natuke niisama, Merli sul hakkab parem, päriselt”.Merli teab mida Merli tahab ja kui Merlil on valus ja halb siis Merli ei taha chillida.
Osad väikesed tüdrukud sünnivad kuningannadeks.



Heidy Purga on ilus. Inimesed on erinevalt ilusad ja mul on ääretult hea meel et ma olen õpinud vahet tegema ilul ja ILUL. Ja mu ilumeel on arenenud kõvasti.Ei, ega Heidy Purga pole nüüd selle arenemise tulemus või teab mis saavutus. EIEI, Heidy Purga ei puutu üldse siia, ta on lihtsalt ülbelt ja salapäraselt ilus. Nad on vahel natuke “moonwalki” lauraga ühte nägu.Inimeste ilu on erinev. Osad on lihtsalt ilusad, osade ilu on tavaline, osade ilu on eriline, osad on armsalt ilusad, osad vastikult ilusad, mõned on piltilusad, beibeilusad, klassikaliselt ilusad, omapäraselt ilusad. Kuid kõige ilusamad on ikka need, kellele otsa vaadates näed KOHE ka midagi välise ilu taga olevad. Midagi mis tekitab sellist kibelevat huvi selle inimese vastu.
Naised oskavad ikkagi teise naise ilu paremini hinnata. Ma arvan.



Mikk Mikiveri surm oli ikkagi ootamatu. Mina ei tadnud et ta kuskil Võsul juba pikka aega halvas seisus oli. Tegelikult ju paranes. Isegi väikese rolli tegi “Külemtava kunstniku portrees”.Mulle meeldib et näitlejad viiakse nende “viimsele teekonnale” teatrist, lavalt.Kolm suurt lavastajat nii väikeste vahedega.Mikk Mikiver oli väga tark mees, ta rääkis huvitavalt, kaasahaaravalt ja hästi.Kummaline, üks inimene, kes on teistele palju andnud, mitte ainult oma lähedastele, vaid ka võõrastele, sureb ja viib kaasa endaga kõik, mida terve elu õppinud ja omandanud on. Kõik teadmised, kogemused ja mälestused.Inimene kannab endaga paljut kaasas, mida ta kunagi kellgiga ei jaga.Millest kunagi keegi osa ei saa.Kaob kõik see, milleni jõudmiseks on terve elu pingutatud, küsimusi esitatud ja vatsuseid otsitud.See kõik on loomulik.
Kui ma laps olin, siis pidasin ma Mikk Mikiveri väga ilusaks vanaks meheks.



Mulle ikka väga meeldib Siiri Sisask. Inimesena. See kuidas ta kõike näeb. Tema põhimõtted ja soov jõuda iseendas võimalikult kaugele. Pidevalt ennast arendada ja ostida otsida otsida.
Tema muusika ja hääl on see mis lummab ja paneb tundma midagi erilist.Ma ei pea ainult suurt lugu neist Mongoolia lauludest, mida ta Tiibetis õppis.Tema saade pühapäeval (“Tähelaev”) andis palju positiivset energiat. Usku ja jõudu, iseendasse ja heasse. See tunne ja energia on meeletult oluline.
Osad inimesed , nende energia, ka siis kui nad käega katsutavalt lähedal pole, mõjub üllatavalt positiivselt.Ainult kurb on see et ma ei oska seda head tunnet hoida.Ka mitte seda tunnet mida tekitab hea muusika, laul, etendus (“Sild) või mõni inimene.Jään ainult mäletama, et see oli HEA tunne.



Kahju on ka sellest et me harjume. Harjume oma lähedastega ja peame paljut iseenesest mõistetavaks. Et lähedane inimene, on see kes alati peaks justkui mõistma. Kõike mõistma.Sageli valame me ennast välja just nende kõige lähedamaste peale. Nende, kes meile maailmas kõige kallimad ja keda kõige rohkem peaksime hoidma ja kaitsma.Me tahame võõrastele ja tuttavatele alati endast head muljet jätta. püüame alati naeratada ja head nende vastu olla.Kodus aga lubame endale teistsugust olemist.Jah, inimene peab saama ennast kuskil vabaks lasta ja kodu peaks ju see koht olema, kus võiksid olla täiesti sina ise, ilma muretsemata, kes mida arvab jne.Kuid pahatihti kannatavad selle “vaba olemise” all meie lähedased.Inimene on kaduv, ühel päeval ei ole meie umber enam neid, kes meile kõige kallimad. Siis ei saa me enam öelda neile, kui palju nad meile tähendasid. Teha koos kõike seda, mida ei jõudnud teha. Aega polnud.Seda aega ei tule kunagi tagasi.



Eile me istusime Liisaga kunstiajaloo tunnis. Õpetaja Viirg (äärmiselt tark vana mees, kellel on iga lause peal mingi LUGU rääkida) rääkis tähtsatest onudest ja kunstistiilidest, meie istume Liisuga, popid nokamütsid peas. Kaalume kas mängida numbrimängu või kuulata uuest telefonist raadiot. Otsustame viimase kasuks. Kuulme onu uuuuunot,otsime levi, nokime peaga. Suurest ajameelsusest vajutab Merli valet nuppu ja kogu klassi kõlab “ vojaash vojaaash”(tead küll seda lugu) ja siis Merli ei leia nuppu, kust kõlar välja lülitada.Nii häbi on.Ei julge enam raadiot tööle panna. Mängin parem numbrimängu.Kunstiajaloos teen kevadel eksami.Tasuta haridus.



Ita Ever ja Aarne Üksküla.



Tahaks Riiga. Nagu eelmine kevad.See oli liiga tore.Olid sõbrad, teater ja väikse õlle laul.Jah rumm coolaga oli ka. Getter oli.Nii vaba ja hea oli.See aasta tuleb kevad hoopis teistsugune.Mööda Eestit võiks ka trippida praegu kaunite omadega.Ükskõik, peaasi et ei oleks õues MIIIIIIINUS 20- 29 kraadi ja KOOOL.



Novalee Cesilia.



Kummaline… koguaeg on mingi OLEK, ja siis on hetked, millal oled hästi väga õnnelik, tunned ennast erilisena või oled hästi väga kurb. Need on hetked.Hetekest hetekesse, hetk on meie elu.(keegi tark onu/tädi ütles nii)Aga vahepeal…on OLEMINE.Ja see pole teab mis meeldiv alati.Igav hakkab ja inimene on oma loomult laisk.



Tegelikult on suur soov omandada uusi teadmisi. Kui kõike võiks ainult lihtsamini seletada. Ilma ei keegi ei püüaks muuta kõike selliseks et ainult TARGAD inimesed võiksid aru saada.Kõik oleneb sellest kuidas seletada. Kindlasti saaks ka tunduvalt lihtsamini.



Õues on meeltult tugev tuul ja mu ülbe kass litsub ennast minu külje alla.Puutuda teda ei tohi ja porgand on teadmata kadunud.
Posted by merlike at 01:14 Permanent Link Comments (0)