Hinge serva äärel

See pekslev tunne mu hinge serva äärel.
Millega seisaks justkui kuristiku veerel.
Servani viiv rada, mille teeviitadeks küsimused
nendeni jõudmiseks kostavad kõrvus vaid enese süüdistused.

See talumatult pekslev kõhklus,
mille tiivalöögid tabavad nii lõikvalt kõhtu.
Püüdes välja rabeleda köidikust,
kraapides kilde hinga serva äärelt heitlikult.
Kas tõesti kõik on seda väärt?
Kõlab vaid küsimus kajana mu meeltes peitlikult.

Nüüd ma tean, see kõik ei ole seda väärt.
Mind saatmas ainult esmapilgul näivad tõed.
Kuid ometi see selgus pole nagu voolav vesi jões.
Iseendale loodud valu, mille ahelais ripun.

Mul oleks anda kõik see,
mida endas olen kandud.
Kütkestavast soovist kinkida tingimusteta.
Kõik see, milleks kogu eelnev ja möödunud mind on ette valmistanud.
Et võiksin Sulle kuuluda.

Kuid nüüd.
Lasen vabaks.
Ja olen valmis vastu võtma hingmata õhku,
ilma et taaskord komistaks.

Ei suuda ükski tiivalöök viia kõiki neid mälestusi,
mis mu ellu oled toonud.-
Täna veel,
jättes kõhklused voolama mööda hinge serva äärt.
Lastes puhtusel ja uutel veendumustel jõuda minuni.

Lasen vabaks, et taas saada iseendaks.