Mind ajab hulluks see lõputu kass.
Mis mul viga on?

Kõik tundub nii lihtne.
Elutõde, ilu ja märkamine peitub nii väikestes asjades.
Äratundmine ja vabanemine.

Järgmise hetke rutiin, eneseteostamatus.
Mitte midagi.

Aga mida on mul kassida. Kui üks 59 aastane naisterahvas on kasvatanud suureks kolm oma last ja kaks võõrast last . Kaks aastat tagasi, kui ta tütre mees oma naise tappis, võttis seesama naisterahvas kasvatada ka tütre 4 poega, noorem oli siis 7kuune.
Me elame ainult enda raskustega. Rahutustega ja taplustega endas. Kuid, kui kõrvalt vaadata, kuidas mõni inimene jaksab elada ja naeratada peale traagilisi sündmusi elus, tundub ikka nii nadi kassida millegi pärast, mida sul pole.
Mul on pere, mul on sõbrad, mul on kodu.
Mul on mina ise.Mul on minu mõtted ja unistused.
Mul on minu tahtmine ja iseksus saavutada.
Ma olen tänamatu.

Kohutav on oodata lapsest saati seda miskit, mida ei asenda ükski muu vägi ega ilu.
Tahaks ühte asja väga hästi osata.