Kõikumine

Ma ahmin endasse korraga siiraid ja ilusaid emotisoone ja hetki. Juba mõnda aega muudab mind kõige õnnelikumaks teiste inimeste ilu. See sama ilu, mida ma kõrvalt näen ja mis mulle samas kriipivalt ja igatsust tekitavalt mõjub.
Te teate, et minu jaoks on inimesed ilusad siis, kui neile otsa vaadates võid märagata inimese sisemist ilu. Õnnelikuks muudab mind aga see, kui ma tõeliselt saan aimu sellest sisemist ilust ja tunnen ära endas.
Mind muudavad õnnelikuks tõelised tunded ja elamused.
Ma nii tahan osa saada ja endasse haarata.

Mulle teeb piinavalt haiget see, et aeg läheb halastamatult ja olles õnnelik selle üle, kes ma olen, ei ole ma õnnelik selle üle kes ma olla võiks.
Ma tean mida ma tahan, ma tean, mida ma suudan.
Kuid ma ei tea valemit ja teed, kuidas selleni jõuda.
Jääb vaid lohutus, et igal asjal on oma aeg ja kõik tuleb meie juurde siis kui me selleks valmis oleme.
Aga kuhu jääb see tarkuse tera, et kõik on MEIS endas, meie mõtlemises ja meie enda teha?
Ja lõppkokkuvõttes on asi siiski tahtmises.


Teater on see ainus tõeline ja tugev jõud ning soov minus.
- aga see ei tähenda, et ülejäänud asjades ei oleks ma kindel või kahtleks oma tahmistes ja suhtumises.

Ma tunnen, kuidas mul on nii palju rohkem, kui ma anda saan.
See kõik, milleni jõudmiseks olen pidanud palju higi- ja verepisaraid valama.
Pidev võitlus ja taplus.
Mul on hea meel, et ma ei ole enam kiskja iseenda kallal.

Miks ma tunnen 20.aastaselt, et olen vana ja kõik hea on möödas juba. Et see hea, mis tulema peaks, nagunii ei tule. Ja et ma olen ammu unustatud ja minu võimalused on läinud ja ma olen ära säranud?
Miks ma olen nii neetult selgeks kõik enda jaoks mõelnud. Kõik on liiga paigas. Vähe suudan ma juhuse hooleks usaldada.
Miks ma elan elu, mida inimesed peaksid 30selt elama.

Ma olen kurb, et mu lapsepõlve parim kaasalne- koer Bella on surnud ja ma ei näinud teda enam tema viimasel aastal.
Et koer Pauka anti ära.
Et koer Polla viidi metsa surema.
Ma vihkan kui piinatakse loomi.
Ma vihkan kui visatakse kassipojad rõdult alla, nii et saba küljes on nöör, et vaadata kuidas kassinahk nööri külge jääb.
Ma vihkan kui kassipojad pannakse sõitva auto taha nööriga lohisema.
Ma vihkan kui kassipoja käppasid põletatakse.
Ma vihkan inimesi kes piinavad.
Ma vihkan mehi kes peksavad oma naisi.
Ma vihkan mehi, kes vägistavad.
Ja miks on üldse olemas, need inimesed, keda vihata?
Sest inimesed ja maailm ei ole tähelepanu pöörandu neile värdjatele, siis kui nad seda vajasid, siis kui nad olid veel võimelised tulevikus ilusaid ja siiraid tegusid tegema.