Jaanuar 2007

February 21, 2007
Tege
Teiste elud näivad ilusamatena, sest meie ise ei ela neid.
Kõrvalt on meil võimalus näha ainult rahulolu, õnne ja pühendumist.Seda, mis ei pruugi tegelikkuses olla.
Kui me teaks, et tegelikult ei olegi NENDE täiuslik maailm täiuslik, siis nad ei oleks enam need keda imetleda ja kadestada.

Mitte, et ma tihti sellega tegeleks.
Elagu Barbied.
Posted by merlike at 02:10 Permanent Link Comments (3)
likkus.

Kas teile tunduvad ka tihti teiste elud ilusamad?Muretumad?Õnnelikumad?Nii tihti näib, et neil TEISTEL on kõik see, mida õnneks vaja, olemas.Teades, et püsivat õnne ei eksisteeri.
Meie sõprade ja inimeste, keda tunneme, elu ei ole kunagi täiuslik.Nende elud ei näi meile ideaalsetena.Sest me teame.Või vähemalt oleme kuulnud.Tõest.Kuulujutud, milles terake tegelikkust.
Tahtes olla ise.Iseendas. Oma maailmas ja unistustes. Oma Sõpradega.Käia oma teel.Ise ise ise.
Vaadates.Teiste näilist ilu ja täiuslikkust.Matkides.Mis meile kättesaamatu ja puutumatu.Võõrad.Aga me vaatame ja kadestame.Proovime näida ja püüda, seda mida ei saa.Mis pole meile mõeldud.
Mis on uduloor tõelisuse katteks.
Arvame nägevat, aga ei näe.Pigistame silma kinni ja usume.
Maskid.
Posted by merlike at 02:04 Permanent Link Comments (0)
February 20, 2007

Kui ma nii kaua oodanud olen, mis see ÜKS PÄEV siis ikka enam ära ei ole.("ühel päeval ta ju peab tulema")
Posted by merlike at 23:49 Permanent Link Comments (0)
February 18, 2007
Ma arvan et see eksemplar, mis mulle oli mõeldud, kukkus liinilt maha ja läks katki.Ta lihtsalt visati ära.Ja kuna ta oli originaal, siis uut samasugust ka ei osatud teha.Ma täiesti vihastan juba selle olematu elu peale.Ma tahan PÄRIS elu! Päris tunnetega.Mitte rahulikku triivimist rutiinis.Vaikselt seilates läbi elu.Ma saan aru, et näiliselt ja pealt poolt on kõik hästi. Paremini kui paljudel teistel.Väga palju raskem on praegu kellegil teisel.Minul ei ole elu ja surma küsimus.Või siiki.Aga see elu, mida elan on minu elu, minu maailm ja tunded.Ilma PÄRIS tundeta.Olgu ükskõik mis aga siis saja protsendiliselt.Ma ei salli poolikult olemist/tegmist.On ja ei ole ka.janirõba janimaša or something ütlevad venelased.(Mu vene keel on -0 nii, et mida iganes)Poolkõva öeldakse tänapäeval selle kohta vist.Ei kõla ilusasti aga paremat sõna ei leia praegu.
Ühel päeval...kui ma jaksan.
Posted by merlike at 23:31 Permanent Link Comments (0)
February 14, 2007

Elu on iseendale võimaluste andmine.Kui me ei anna endale võimalust eksida, siis seda ka ei juhtu.Me anname enesele võimaluse pettuda, armuda ja haiget saada.
Võimaluse näha nähtamatut ja kogeda kogematut.
Võimalus vaimustuda tundmatust teadmatusest.-Võimalus armuda, pettuda, eksida, haiget saada, näha ja kogeda kõige oodatumat- arvestamatult ja häbematult vähe.


Posted by merlike at 02:03 Permanent Link Comments (0)
...

„Kui roostes naela torkaks jalga,nii mulle haiget teeb, et sa mind ei mõista veel.
See on kui mäng, kes tuleb ja kes läeb,kuid mürk mu sees veel verre kauaks jääb.
Sa ei tunne mind ja mind ei näe,kuid see meeldib mulle.Öises linnas vaid mu varju näed, kui maailm vajub unne. „
Posted by merlike at 02:02 Permanent Link Comments (0)
February 13, 2007
Teie


Mul on hea meel tõdeda, et nii paljud inimesed seletamatutel põhjustel tungivalt nõuavad, et ma blogi kirjutaks.

Ps! Eesti keeles ei ole selliseid sõnu nagu siuke ja miuke!
+Järel- ajaliselt millegi järel („Ta tuleb mulle JÄRELE“)Järgi- nt. seaduse järgiPärast- ajaliselt pärastPeale- nt. laua pealeMina ei oksa kirjutada ja teen palju vigu aga need neli sõna ja nende tähendused võiksid selged olla neile, kes oskavad kirjutada ja rääkida eesti keelt.Ja MISMÕTTES siuke ja miuke?Hea, et sääne ja määne veel pole.

Meie õnnetuse saladus seisneb selles, et me võtame endale liiga palju aega mõtlemiseks, kas me oleme piisavalt õnnelikud?Alati jääb midagi puudu. Ja kas tõesti siis igavest ja püsivat õnne polegi olemas?See millest oleme alati unistanud. Et ühel päeaval astume üle vikerkaare silla pilvepatjadele ja elu on lill igavesti.Ei, püsivat õnnetunnet pole olemas. Seda ei tule ja ei tasu oodata.Hetked, hetked... nende nautimine, meelde jätmine ja meelde tuletamine.

Kogu ühiskond ja ümbritsev on pidevas muutumises ja liikumises. Ja teadagi- me pole täna enam need, kes olime eile. Aga samas, kõik lahingud ja taplused, mida me endas pidevalt peame- on olnud inimestes alati. Ka sada ja tuhat aastat tagasi.Ainult rohkem maha surutud, valimata õigeid sõjariistu, millega võidelda. Tõstmata kirvest, et võita.Küsimused KES ja MIKS ma olen. KUHU ma jõuda tahan ja MIDA ma otsin.Sisemised võitlused, meis endas on alati olnud ja kestavad ka edasi.Küsimused ja selgusele jõudmine endas ei ole sõltuv ühiskonnast ega ajast, kus elame.
Mõjutusi ümbritsevast ühiskonnast ja elukorraldusest on, kuid lõppude lõpuks elame ikkagi maailmas, mille endale ise loome. Ja oleme lihtsalt vaid inimesed.Täiuslikkust pole olemas. Ja kui me oleks täiuslikud siis see tähendaks, et me ei arene. Kui inimene ei arene, siis ta ei ela.Õnnelikud ei saa me olla enne, kui me ise ennast õnnelikuks ei pea.Kõik alagab meist endast. Meie mõtlemisest ja suhtumisest.

Loodus ei hoia midagi endale. Loodus ei varja oma olemust. Oma ilu, valu ega nukruse koledust.Ta kasutab ära iga päev, iga aastaaeg kõik, mis tal anda on. Oma voorused ja võlud. Selle- mis teeb ta nii kõikvõimsaks ja taltsutamatuks.Sirutab end, ku päike paistab.Nutab oma koltunud hallisuses kui möllab torm ja tuul.

Inimene kes loob- annab midagi väga olulist endast teistele. Andes läbi kunsti, ei saa olla tavaline.Selleks, et teistele võiks kunstniku looming meeldida, peab ta ennast pidevalt sisemiselt laadima ja koguma. Minema sügavuti enda sisse. Vaatama ja nägema seal vaatamisväärset. Et leida ülesse endast see miski, mida teistele anda, jättes endale tükikese inimlikkust ja realismi. Või vähemalt püüdes jätta.Me kõik oleme kunstnikud. Elukunstnikud.Andes, võttes, kogudes ja ohverdades.Mängime oma erinevaid rolle päevast päeva.Maalides pilti endast teistele.Selgepiiriliset hääbuvat portreed.

Peaproovid on alati mu lemmik aeg olnud teatris. See viimane pabin ja sabin enne tähtsat esietendust. Pidev pinge, mis on viimase vindini kruvitud.Nende hetkede võlu ei saa kirjeldada-Loomingu viimane etapp, millest sõltub kõik. Kõik mis on juba sõltumatu.Hea on lugeda raamatut, kui silmad lähevad märjaks ja endale teadmata naeratus näole tuleb. Kõrvutades enda tunnete ja nägemustega loetut.Seda haarata ja ära tunda.

Ma olen täis armastust inimeste ilu vastu.See tekitab minus õnneliku inimese tunde.See teeb minust õnneliku inimese.Sest ma usun.

Olen varjanud oma punased juuksed ja tedretäpid.

Mis saab inglitiibadest, kui inglid teevad viimase hingetõmbe?

„Kõik algab suhtumisest.“

Andke mulle aega olemiseks.Kõik ei ole loodud pidevalt ja korduvalt kasutamiseks.


Alati teie kassinägutegu Merli.
Posted by merlike at 01:46 Permanent Link Comments (5)