Veebruar 2006

February 15, 2006
lõputult
"...see kuristik mille poole sa veered, on erilist laadi, kohutav kuristik.Inimene, kes sinna kukub, ei tunne selle põhja. Ta aina langeb ja langeb. Niisugusesse kuristikku langevad inimesed, kes oma elu teataval perioodil on hakanud otsima midagi sellist, mida nende umbrus neile pakkuda ei suuda. Või oigemini - kes aravad et, et nende umbrus ei suuda neile seda pakkuda.ja loobuvad otsimast. Loobuvad enne, kui nad on oieti alustanudki.Suudad sa mind jälgida?..."J.D.Salinger"kuristik rukkis"
Tuli meelde.
/Kuidas elada oma elu nii, et saaks võimalikult palju olla iseendas. Iseendaga. Otsides ja avastades. Leida midagi head, mis teeb õnneliks. Olla õnnelik iseenda üle. Selle üle mis enda sees on.Kuulata muusikat. Olla lummuses. Luuletused ja raamatuid.Käia mööda väikeseid tänavaid. Ilma kuhugile ruttamata, midagi otsimata. Midagi ootamata. Ilma et peaks muretsema kohustuste ja tegemata jäänu pärast:Ilma et mõtleks rahale, mida pole ja sellele, mida poest osta tahaks.Kas on võimalik, et kunagi on midagi sellist, mis on piisav, et mitte mõelda/teha eespool mainituid mitte meeldivaid tegevusi?Elada oma sisemise rahuloluga.Samas sellest mitte kuidagi ära tüdinedes.Teha seda kõike sõprdaega, et nad oleksid koguaeg olemas. Minuga.Mitte lihtsalt mu mõtetes. Vaid reaalselt lähedal.Mitte lihtsalt vaikselt, vaid et teeksime koos kõike, mida sõbrad teevad. Istuvad kohvikutes, käivad kinos, teatris, pidudel. Istuvad teineteise juures, joovad veini ja räägivad sellest mis rõõmu teeb, sellest ,mis muret valmistab, kuid pole ületamatu.Nii et ei tekiks liialt kohustusi, kokku saamisi. Rutiini. Liiga palju inimesi.Liiga vähe on selliseid hetki, mil saab öelda: MA OLEN ÕNNELIK.MA OLEN RAHUL ISEENDAGAKÕIK ON HÄSTIMA ARMASTAN ENNAST JA SEDA, MIS MINUS ON.Need vähesed hetked, on meis endas ja ununevad liiga kiiresti.Tahaks leida iseendast selle, mis teeks õnnelikuks. Igaveseks.Ma ei tea, kas selle nimi on siseme rahu?Ei ma ei kibele selle poole. St. loomulikult ma tahan seda saavutada aga ma ei taha et see KOHE mul olemas oleks. Et ma selle kohe leiaks.Ma tahan selleni jõuda. Olles teel.Aga et see tee oleks... teistsugune kui praegu.Me võime öelda et kõik on meis endas, meie mõtlemises ja maailm milles elame on meie enda nägu.Kuid ikkagi, midagi jääb alati...,mis sõltub kellestki teisest, millestki muust.Midagi mis lämmatab ja rõhub.Ei, alati see ei ole paha. See on edasi viiv jõud.Ma ei kahtle selles.Ma tahaks võimalikult palju puhtus ja ilu. Iseendas. Ja tundes näha seda teistes.Samas jääb minusse alati ülbus ja selline filmide õeluse pahadus. Ja ma ei tahagi sellest lahti saada.See köidab mind.Teiste juures ka. Eriti.Selline ilus pahadus.Tahan et kõik ilus võiks paista minust ensest. Et ma ei otsiks või ootaks seda nii palju väljaspoolt.Vajan ka elu enda ümber.Ma tahan... ET INIMESED VÕIKSID OLLA VABAD. Sellised nagu nad ON.
Tegelikult tahtsingi ainult kirjutada seda. mida Salinger on öelnud.
Posted by merlike at 23:24 Permanent Link Comments (4)