August 2006

August 06, 2006
Õnnelik olemise eesmärk
See, mida te olete ammu oodanud.
Njah, mul on viimasel ajal kombeks öelda- “Võtke siis.”
Seda korraga on vist liiga palju. Kes jõuab seedida, kes ei. Mõni laseb nagunii silmadega ainult üle ja teeb mhmh, mõeldes:” ma teine kord loen põhjalikult”. Nagu kõigega.Yes sure.
Eks ma siis kirjutan kõigest, mis vahepeal ütlemata on jäänud. Midagi olen ehk öelnud ka.
Peaksin osade kaupa äkki aktiveerima, et loete natuke ära ja küsite lisa? Nii või?No tehke häält, kui te nii tahate?Lihtsalt, et teie elu huvitavamks muuta

Niisama nelja tuule käes jõlkudes, pole nagu eriti vahet. Millegil.

Kuigi, hetkel olen maal, Ikla piiri ääres. Kaugel ära.
Naljakas, just ( mis siis, et see just oli eile) avastasin, et kunagi tundus see maale sõit ikka teab mis pikk teekond trippimist koos vanematega ja hiljem lihtsalt- ILMATULT kaugel olev paradiis. Tegelikult- on mu maakoht TÄPSELT sama kaugel kui Tartu. Ja siin on endiselt võrratu. Siin on kõik see, mis oli minu lapsepõlv. Ja ma arvan, et julgen öelda-, see mis mind õnnelikuks tegi. Mulle vähemlat tundub nii. Mul on tohutult selle kohaga mälestusi ja elamusi. Jah, ma arvan et olin siin õnnelik. Sest mul oli õnnelik lapsepõlv ja enamuse sellest ( või noh, tegelt ainult suved) veetsin siin- maal- Treimanis.Aga eks selle kolme kuu jooksul juhtus siin rohkem kui ülejäänud 9 kuu jooksul Tallinnas. Minu elus ja minu peas. Ma arvan.
Siin õppisin ma ise mõtlema ja OMA asju planeerima. Neid asju, mida üks väike tüdruk võib OMA asjadeks pidada.Ja siis ei osanud ma kõigele veel vastuseid leida ja iga asja üle arutleda ja juurelda.Laulsin ja rääkisin iseendaga ja käisin koeraga põllu peal hiiri otsimas.Vanaisa oli minu jaoks kuidagi püha. Selline ilus vanaisa. Justnimelt- ilus/on siiani-välimuselt/. Hea kehaehitusega, osavate kätega, hallide lokkis juustega. Ja millegi pärast oli see, mis tema ütles, alati VÄGA palju kordi (kui üldse seda saab kordadesse panna) olulisem, kui see, mida vanaema ütles. Ükskõik, kas ütles halvasti või hästi. Vanaisa ei ole nii suur jutumees, tegelt on ta vist tegude mees rohkem. Kui ütleb, siis päris vägevalt. Aga teeb rohkem kui räägib. Vanaema teeb ka. Aga räägib vist rohkem. Ei, ta teeb ära kõik, millest räägib aga ühest asjast räägib liiga palju. Igat oma liigutust ja sammu kommenteerib. Jah, ei tea kas ma seda lapsena niimoodi tähele panin, või see mind häiriski. Vaevalt, et sellepärast ma temaga vähem lähedast sidet tunnen kui vanaisaga- kellega mul pole üks veri.Seda kõike enne kui ma mõngingaid asju teada sain. Samas- ma ei pea seda (mida nemad on teinud) kunagi mõistma- aga mul pole õigust ka viha kanda nende peale. Mina ei muuda oma viha kandmisega neid ega nende tegusid enam. Ja siin lihtsalt käivad asjad nii.
Vähemalt nii on kergem uskuda. Et siin ongi nii.
See selleks, aga muidu valitseb siin endiselt idüll. Lapsepõlve idüll ja mälestused, mis on tegelikult kuidagi kuskile kaugesse ja hämarsse nurka vajunud ja aeg ajalt siiski, vilsatvad väga selgelt, justkui näitaks keegi taskulambiga sinna härmarasse nurka valgust. Päiksekiir paistab. Nii kõlab ilusamini.Need mälestused ei ole tuhmunud, aga neil on nagu mingi loor peal. Eks ikka vist nende lapsepõlve meenutustega juhtub nii. Samas jäävad nad meie mällu ja südmesse alati väga eredatena ja selgetena. Ja kui oma lapsepõlvele mõtlen, meenub mulle alati kõige pealt Treimani- maal olemine, meri, ratas, päike ja koduõu.
Ja suved, mis me siin Kerliga oleme veetnud. KUI paljut me siin oleme jaganud.Just emotsionaalses ja vaimses mõttes on olnud need suved teineteise jaoks hindamatu tähendusega.Ja vanaisa toodud kala merest(mu vanaisa on kalur) on ka endiselt PARIM. Õhk ja meri on siin endselt parim. Ja kruusatee. Ning loomulikult mälestused- need mis kuuluvad ainult mulle. Millest kellgil teisel aimugi ei ole.Ainuke asi- vahvlimasinat, mis moodustas ka mu lapsepõlvest olulise osa, enam ei ole. Andis oma saba (juhtme) naabrinnale ja läks vana raua hunnikusse. Ja Bellat pole. Minu lapsepõlve koera(loe:sõpra).Muidugi ei ole siin enam paljut ja pooltki seda,mis varem. Kõik on umber korraldatud ja teistmoodi. pole enam loomi ja põlde ja heinategu. Ei inimesi ega teerada mis viis majast läbi ploomi-kirsiaia suitsuahjuni. Ei teerada, mis viis mööda pirinipuudest postkastini ja sildasid,mis sellele teele jäid. Kõik on tohutult muutnud, ainult koht on sama.
Ja mälestused minu peas, mida muuta ei saa.

Aga ma ei tahtnud üldse rääkida sellest, vaid tegelt on mul palju muud öelda ja arvata asjadest.

Ja Sina Aili, ära arva, et mul ükskõik on. Et ma unusatan ja ei hooli. Et kõik nii kergesti kaob. Vb tulevikus kaobki. Kõik läheb nii, nagu meie seda soovime ja nagu minema peab. Aga, et Sa teaks. Vähesed mõjuvad mulle nii. Ja vähestele olen ma nii tänulik- nagu Sulle.Soovin alati Sulle vaid parimat.Eelkõige-, et Sul oleks JULGUST teha seda, mida soovid. Sul on iseloomu, et saavutada kõik, mida tahad. Mina usun Sinusse.

Piilu-kuku reklaam on mu lemmik

Ma vajan midagi, mis annaks tagasi mu jõu ja energia. Selle mille ma sain kunagi TEGEMISEST. LOOMISEST.Hetkel aga ei tea kust alustada. Ma tean kuhu jõuda tahan. Pean ainult valima teeotsa, kust astuma hakata.

Ma ju tean seda, et kõik on meis endas ja meie mõtlemises. Ja et raske peab olema. See on edasi kandev jõud. Lihtsalt peab neid raskusi õppima mõistma ja nendega toime tulema.

Erinevalt eelmisest aastast ei ole ma praegu segaduses iseendas. Ma tean, kes olen ja mida tahan. Pean ainult selgusele jõudma, kuidas seda saada. Kuidas sellele lähemale jõuda. Kuidas saada tagasi oma elurütm. Oma tegemised. Oma jõud ja energia. Raamatu lugemine aitab. Nii võib ise kõik paika loksuda. Ja reiki aitab ka kindlasti. Jõuan lähemale sellele, kuidas vabaneda üleliigsetest mõtest ja kuidas ennast välja lülitada. Kuidas õppida paremini (mitte õigemini) elama. Iseendas.
Raske on küll praegu. Kuid see pole ületamatu. On olnud tunduvalt ja palju raskem.Lihtsalt vajan niii väga seda, mida kunagi kaunitest ja muudest tegevustest sain. Pean leidma jõu et hakata jälle LOOMA. Ise tegema. See ei saa kerge olema. Aga küll ma hakkama saan.USK, USK, USK.

Ma oman LIIGA palju ASJU. Aga mulle meeldivad ilusad asjad. Näiteks oma ilusaid riideid ma ei raatsi kanda. Mul võib hinnasildiga ese olla kapis üle poole aasta. Ma ei raatsi uusi ja ilusaid asju kanda. See on tobe tegelt.Ja üleüldse võiks mul vähem asju olla. Aga ma püüdlen selle poole.Ma olin kuangi kõige koguja ja midagi ei ratsinud ära visata. Ma olen ikka selles suhtes tohutult arenenud. Ja tegelikult, kui midagi ära visata/ anda siis ega varsti enam ei mäleta et selline asi oleks mul üldse olnud. Nojah, tihti tuleb uut träin ja pahna jälle juurde ka. Ja vahel vaatan vanadelt piltidelt,et oh see oli nii ilus pluus/püksid/seelik, mis iganes.Ükskord(no neid kordi on tegelikult väga palju olnud aga ma mõtlen ühte konkreetset korda), ma sorteerisin päris mitu kotti riideid ära. Me tegeime vanasti(oioi kui ammu, räägib vana inimene Merli) sõbrannaga nii, et mõlemad sorteerisime oma kapid tühjaks ja siis vahetasime riideid. Njah sellepeale. Ja siis mul seisid need mitu kotti riideid isa töö juures, sest polnud nagu aega sõbrannaga kokku saada ja....kuidagi läks nii. Lõpuks jäid isale need ette ja ema tassis need tagasi koju, et vaadata üle ja viia maale sugulastele ära. Ma muidugi sain ka jaole ja sorteerisin pooled riided sealt uuesti kappi tagasi. Ema kisas ja kiskus mul asju käest. Enamus riided, mis seal olid, olin unustanud juba. Ei nutnud neid taga. Aga kui neid uuesti nägin siis tulid mälestused ja mingi hea tunne ja võtsin pooled asjad tagasi kappi.Asju mul õnneks enam ei ole väga palju. Lasnamäel on ikka vist tegelt. Aga välja kolimisega vikasin palju ära ka. No eks sahtlites ole ikka umbes 1000 võtmehoidjat ja jublakaid ja vidinaid. + ema palub mul juba kolm aastat, et ma oma tühjad parfüümi pudelid ära viskaks. Nimelt kogusin neid KA kunagi.Jah, see on asi mille poole püüelda. Omada vähem asju.Omada vähem kasutud asju, ja lasta lahti AJADEST.Kosmeetikat on mul ka LIIIGA palju. Kasutan igapäevaselt väheseid asju+ on vahendid, mis on väga head ja harva kasutamiseks. Eriliste meikide jaoks jne. Eks Sillamaa kool tahab ka ju oma osa saada.Usun, et rikkam ei ole see, kellel on surres rohkem asju.Millegi pärast vist tajun, et surema ma veel ei hakka, selle pärast oman ka endiselt liialt palju esemeid

Jõuad jälgida?
Sa ei pea, minus ongi sageli liiga palju. Erinevat.
Ei teagi, kas inimese kohta kehtib ka ütlus, et pigem rohkem, kui vähem?Soola kohta ei kehti ju. Alati saab juurde panna aga ära võtta ei saa.Sellega, mis inimeses, sellega on ju ka nii.Seda mis on, ära võtta ei saa.

Olen öelnud, et usun, et raskused on selleks, et meid arendada. Et nad annavad meile märku, et me midagi muudaks. Aks iseendas või enda umber. Hiljuti arvas üks mu tuttavatest, et see ei ole nii. Et inimsel ei PEA olema raske, selleks et arenda. Et enamus inimesi ei oska seda raskust nii võtta ja neil on pidevalt raske ja nad ei arene ka kuskile.Ma ei arva ka,et koguaeg või pidevalt peaks inimestel raske olema, et siis nad õpivad elama ja kasvavad, arenevad. Pealegi, neil, kellel on pidevalt ja kogu aeg raske… on kindlasti tingitud ka neist endast. Nende mõtlemisest.Mulle meeldivad raskused. Mulle ei meeldiks, kui kogu aeg oleks kõik hästi. Et ma kogu aeg õnnelik võiksin olla.
See sama tuttav kirjutas, et kui me suudaks pidevalt õnnelikud olla, oleks meil alati hea olla ja meid ei mõjutaks halb ilm, nõmedad inimsed jne. Heleen vist on selline. Jah eks teda ikka mõned asjad häirivad ja vihastavad. Nagu meid kõiki. Aga nii vist pole ilus öelda, aga mulle ei meeldi sellised inimesed. /See ei käinud konkreetselt nüüd Heleeni kohta/ -Kes alati naeratavad ja ütlevad iga asja peale “Aga tegelikult on ju kõik hästi,elu on lill.” ja jah hästi, ongi hästi ja kõik saab alati korda. AGA ikkagi. Raskustes pole midagi ebanormaalset.
Kunagi ma uskusin ka seda, et igale inimesele on antud kanda just nii palju, kui ta kanda jaksab. Aga enam ma seda ei usu. Kuidas saab öelda, et emale, kellel sünnib raske puudega laps või kelle laps sureb, et talle oli antud kanda rohkem? Ükski inimene ei pea sellst valu ja raskust kandma. See ei ole normaalne.Ja raskuste all ei pea ma silmas selliseid raskusi, vaid pigem raskusi iseendas. Mitte neid raskusi, mis suuresti meist enast ei sõltu.- õnnetused, surm, haigused jne.
Me kõik ootame suurt õnne.Loodame et ühel päeval saame õnnelikuks.
Et ühel päeval tuleb SEE ja siis on KÕIK hea. Ja nii jääbki. Et ükskord ju peab nii minema. Kõik on meis endas. Kõik on meie enda teha.Ootame ja ootame.

Enamus meist ütleb et tal oli õnnelik lapsepõlv. Äkki siis oligi see õnn ära? See mis oli meile niisama kätte tulnud. Ilma et me oleks pidanud selleks midagi tegema. See õnn olenes suuresti siis meie vanematest ja keskkonnast, kus kasvasime. See oli siiras olemine. Me võtsime vastu kõik, mis meile anti ja leppisime sellega. Ega meil paljuks muuks võimalust jäänudki. Jah, õigus, mitte KÕIGIL ei ole õnnelik lapsepõlv olnud. Ja mitte KÕIGIL ei ole ka õnnelik elu.
Inimesed ajavad ikka taga oma suurt õnne. See kellel õnne maik suus, see tahab seda üha enam ja enam. Nagu „Tões ja õiguses“ oli. Nii kaua ajad oma suurt õnne taga kui oled peadpidi trammi all. Äkki see õnn, mida ootame anti meile juba lapspõleves kätte? Edasine on kõik meie enda teha. Enam pole meil millegile loota. Uskuda aga küll. Kõik hea, mis peab, tuleb kord. Usk on väga oluline.

Kui Sa õieti hoiad, siis tahad alati. Kui kõike ära ei kuluta, jääb alles ka.(kuskil keegi kunagi ütles nii)

Ma ei ole kindel kas ma tahan alati ja lõpuni õnnelik olla. Vahepeal on vaja kurb olla ja haiget saada. Raskused panevad elama ja tundma. Raskused arendavad meid ja sunnivad meid vaatama ning muutma. Mina usun seda. Ma ei pea silmas kestvat igavest/pidevat raskust.
Sisemine rahu ja harmoonia on olulised. Hea on ennast hästi ja õnnelikuna tunda. Kuid ma ei tahaks kogu aeg olla rahul oma eluga. Ja kõigega. Et kõik oleks just kui paigas. Mulle ei meeldiks see.
Peab olema säde ja äravus. Midagi, mille nimel pingutada. Mul on tunne, et kui ma oleks lõpuni õnnelik, siis ma tüdineks sellest kiiresti. Pigem nautida õnnelikke HETKI ja neid märgata ning ära tunda. Pidevalt kestvat õnne vist polegi olemas. Rahulolu võib-olla, aga mitte õnnelik olemine.

Õnnelik inimene ootab suuremat õnne, ega märka mis tal olemas on. Kes on pidevalt õnnetu, on loobunud otsimast.Või ootab liialt palju väljast poolt.

Ainuke inimene kes alati ja lõpuni Sinu kõrvale jääb, oled Sa ise. Kui me suudame olla rahul iseendaga ja õnnelikud enda ja oma tegemiste/saavutuste üle, siis suudame ka teisi õnnelikuks teha. Ja olles rahul iseendaga, suudame rõõmu tunda ka ümbritsevast. Me peame leidma endas tasakaalu ja rahu. Kooskõlastama enda maailmaga. Siis suudame ka inimestele enda ümber midagi pakkuda.
Pealegi paneb inimene üksi olles rohkem tähele, kui kellegi teisega olles. Nähtut ja kogetut saab jagada ja edasi anda.

Inimesed sünnivad puhtatena. Kõik me oleme sündides oma loomult head. Mis muudab meid isekaks ja inetuks?Kuidas saavad nii paljud probleemid tekkida inimeste vahel rahast? Materiaalsest. Unustakse see, mis soojuse toob hinge.

Inimesed ise tekitavad endale küsimusi, et otsida vastuseid, et muuta oma elu huvitavaks, ja sageli ka keeruliseks.
Vastus mõeldakse oma peas välja, kuid kui reaalselt selleni jõutakse ja välja mõeldud vastus ei ühti reaalsusega siis ollakse pettunud. Lõpuks usub ikka inimene ainult seda, mida tahab uskuda.
Inimeste elud lagunevad laiali.Sest inimesed mõtlevad liiast, hakkavad ise uskuma kõike seda, mida on välja mõelnud. Sellega lõhuvad nii enda, kui selle, mis nende ümber. Kisuvad tükkideks. Paljudel on kalduvus liialt klammerduda selle külge, milleni kunagi varem on jõutud. Mingi suguste arusaamade ja uskumusteni. Lihtne on uskuda seda, milleni kord juba jõutud. Ei viitsita uuesti hakata otsima. Kuigi kõik on pidevas liikumises ja muutumises.
Tunded on puhtad ja siirad. Neid ei saa sundida. Mõistus on see mis rikub.


Metsadel ei ole vaja tänuIlma puudeta ei saa hingataViige oma kiidusõnad kojuValgust paistku mulda sinu pilkTaeva poole ülesse ma hüüanÖösse pimedasse üksipäini astun

Liblikate kõikenäinud tiivadTolmuks muutuvad, kui neid puutudaIlu ei saa eluks vahetadaPlaatinast on hinnalisem hingJumal, anna mulle meelerahuMõista, mida saab alla neelataKuidas tules sulatada eluTarkust kuidas vahet teha neil

-(“Puud hoiavad hinge kinni”-Somanmbuul)

Palju tundub nii kauge ja kättesaamatu, kui see meil lõpuks käes on, siis me seda enam ei näe.Alati on hea midagi tahta .Püüda millegi poole. Püüda olla kellegi moodi. see paneb pingutama ja elama. Samas, jääda iseendaks

Ma olen muutunud viimaste aastatega märgatavalt egoistlikumaks, kui ma kunagi olin. Elu õpetab ja sunnib omal määral.
Keegi ei sünni sellisena nagu ta praegu on. See, milliseks me kujuneme,oleneb suuresti meie vanematest ja kasvatusest.Ühiksoonast, kus ja kuidas kasvame.Vargad, mõrvarid ja vägistajad pole sünindud sellisteks, kelleks nad saanud on. St, et neil on kuskilt midagi puudu jäänud. Kas kodust või ükiskonnast. Meie riik peaks leidma võimaluse tegelda KÕIGIGA, ainult nii saame ära hoida kõige raskemad kuriteod. Kõik alagab lapsest ja laps on meie tulevik.Eks lolle leidub ka alati ja jumal hoiab joodiukuid.

“Kingitus kõige nõrgemale on see, kui Sa loobud sellest, mida Sul veel ei ole.”
- Indigolapsed

Huvitav millal Laura-Liis Sarapuu kirjutas kirjandi/essee teemal “Mina ja minu valikud.”? Leidsin praegu selle oma arvutist. äärmiselt küps, arukas ja arutletud essee. Suur sõnavara ja analüüsivõime.ma väga ei imesta enam kust see 100 punkti tuli ;)

Tiivi, Taavi, Taavo, Targo, Tanel, Taivi, Taimo, Tagne, Tarvi, Taago- on ühe perekonna laste nimed.

Pole kuningat, kelle esivanemate hulgas pole olnud orja, ega orja, kelle esivanemate seas puudub kuningas.-Helen Keller

Kui me leiame maast mõne eseme, olgu see kustukumm või sõrmus- me ei vii seda kunagi politseisse. Mis tähtsusetu meie jaoks- jääb maha vedelema, mis meeldib- võtame endale.Aga nt. Ameerikas aitaks üks kustukumm või sõrmus lähemale jõuda mõrvarile.

Oma elu jooksul õpime me tundma ainult paari inimest. Täielikult.

Vahet pole, kui tihti sa osasid inimesi näed, millega nad tegelevad, mida korda on saatnud või öelnud- osasid inimesi sa lihtsalt armastad. Tingimusteta.
Selleks, et täielikult mõsita- peab siiski vist kogema.

Max Reinhardt on öelnud : "me võime tänapäeval üle ookeani lennata, kuulda ja näha, aga tee meie endini ja meie lähemateni on tähtedekauge, näitjeja on sellel teel."

Sain öeldud kõik, millele olen vahepela mõelnud ja mida üles vaikselt kirjutanud.Mulle ju eriti meeldib olla loll ja andetu.

Mu elus on tegelikult väga palju ilusat. Ja ma olen sellest teadlik.

-------------------------Nendest asjadest kirjutasin kaks nädalat tagasi- nüüd on kõik muutunud- minu enesetunne- OLEN ÕNNELIK! Meil on Getteriga midagi seletamatult head- meie enesetunne. Kõik on hästi. KÕIK.Kuigi, mul ei ole ELU mida elada- mida tahaksin elada.- selles osas pole midagi muutunud.








.
Posted by merlike at 18:09 Permanent Link Comments (5)