Aprill 2005

April 27, 2005
ilmaring
11.aprill sai Liina- Riin Olmaru aasta vanemaks.Viisin talle kooki ja lumikellukesi. Üritasin öelda ka midagi, kuid, mida sõnadega edasi anda ei saa, seda ei saa.18.aprill sain mina aasta venemaks.täisealiseks koos palju toredega. Ei olnudki nii valus. Saada 18. Kardsin küll.23.aprill sai kirjanduse ja eesti keele õpetaja Helle Paloveer aasta vanemaks.
Mina sain kingiks Mari- Leeni (u)- ( ei ikka i ), ja Peebu käest raamatu "Ilmaring", see ikka ei olnud see raamat, mida ma näinud ja sirvinud olin.Hoidsin seda oma käes ja lehitsesin... tundsin, et kuidagi nii hea tunne on, mis ei mahu mu sisse ära. Raamatu seljale on kirjutatud PILGRIM- minu lemmik ehetefirma ja nimi juba aastaid. Raamatus oleva teksti on kirjutanud Doris Kareva ( ma aravan, et need, kes mu blogi loevad ja minu lähedased inimesed peaks teadma, mida tähendab Kareva minu jaoks). Need pildid ja inimesed selles raamatus- idee. mille peale nii mõnigi meist on mõelnud. Sünnist surmani. Naised selles raamatus...
Usute või mitte, tahtsin oma 9. klassi lõputöö kunstis fotodega nii lahendada. Mitte konkreetselt just ainult naiste piltidega vaid 10 pildiga läbi elu. Sünnist surmani erinevad inimesed, erinevates ühiskonna kihtidest. Isegi osa teksti piltide juurde oli välja mõeldud. Peaksingi vaatama, kuhu heasse kohta ma kirjutatud tekstid pannud olen. Aga jah. Mõtteks see jäigi. Aega jäi väheks idee realiseerimiseks. Tahtsin veel Balti jaama minna kodutuid ka pildistada. No see selleks. Raamatu sisse kirjutatud õnnitlus oli...usukmatult lihtne, siiras, armas ja HEA.
Need INIMESED selles raamatus...Liina- Riin Olmaru, kes on alates aastast 96 mu lemmik näitleja olnud. Neid tõeliselt lemmikuid on vähe. Tõeliselt lemmikuid, kelles tunnen ära selle OMA- iseenda jaoks. Tema on üks neist. Nii vahetu ja siiras. Nii lihtne ja pühendunud. Carmen Kass- ei ole lihtsalt ilus. Elle Kull, ilus inimene. Võrratu näitleja, huvitav inimene ja hea õpetaja. Tema iseloomustamiseks polegi õigeid sõnu. Kuigi, tema on ainus, kellega mul on olnud isiklik kokkupuude. Ene Rämmeld- tark naine kes oskab elada. Ning need pildid ja pildid ja...Doris Kareva sõnad...Raamat mida tahaks kogu aeg endaga kaasas kanda. Ma isegi ei loe seda, aga tean et ta on mu lähedal. Raamat milles ei ole palju sõnu ja infot. Raamat mis on puhtalt ilus.Igast pildist võib saada pikk jutt. Piltidel on ju inimesed. Oma eludega.Ja sõnad, ei ole lihtsalt sõnad. Sõnadel on jõud ja sõnade maagia on suur.Kahjuks aga vahel on sõnade tähtsuse tähendus väärtusetu.Küll mitte selles raamatus.Kuidagi tunne on õige. Seoses selle raamatuga. Nagu selline OMA tunne. ISEENDAST. Äratundimne ja leidmine. Lähemale jõudmine.
Ilmaring- uskumatu ja asendamatu lihtsus.
Aitäh Sulle Mari- Leen, selle võrratu kingi eest.Nii hea on alati Teie juurde tulla. tehakse ekstra mulle kohvi ja pautakse süüa. Suppi, kohukest, küpsist või friikaid ;) Keegi teeb mulle kohvi. Keset päeva, peale kooli.Olete Imelised.
Nüüd käin raamat kotis kaasas, väikese kilekoti sees, nagu memmeke ;)
Kell on kümme üheksa. päike loojub kohe. aga õues on valge.Teha on nii palju.Muru on roheliseks läinud.Söön lahtist iirist.Laul on potis kollased roosid. Ristiema tõi.
Posted by merlike at 09:30 Permanent Link Comments (0)
Liisal...
on praegu armastus ja kevad ja Tema. Liisul ei ole enam nii palju aega. Aga ta kuulab ikkagi. Tahaks rohkem Liisuga koos olla ja lollusi teha ja...Liisal on köögis laua peal suuuuuur klaasvaagen, kus on küpsised ja kommid. Kõik närivad nendest küpsistest ja kommidest nii palju kui tahavad ja panevad sinna tagasi. Näiteks olid küpsised mille keskel oli moosi laik, Liisa näris küpsise ümbert ära ja pani moosi tagasi kandikule. Äkki keegi tehab. Kui suur nälg peale tuli sõi ise ära milllagi hiljem. Praegu lebab kandikul suuuur kilpkonn kummikomm, kellel on jalad ära näritud.Tore vaagen on see ;)
Tore ja natuke kurb kui ühest inimesest saab kaks.IMETORE aga midagi kaob ära siis. Mitte küll nende jaoks.kuid parem las saab ühest kaks, kahest inimesest ÜKS. kui kaks ühte.
:)
Posted by merlike at 09:19 Permanent Link Comments (0)
April 25, 2005
Laura,
seoses filmiga "Stiilipidu"... tuligi mõte... et tahan OMA.Kohvikut ja agnetuuri ühes nagunii. Nagu alati tahtnud olen. Ja aknaid mis jäävad kõnniteeks.
Kuid oma...Mitte riietelaenutust ega kaltsukat vaid...Mitte ka päris sellist nagu on laial tänval see second hand. Tead ju küll.Aga...No mine vaata filmi siis saad pihta.Mida ma tahan.Ainuke inimene kellega koos saaks sellise asja teha.Ja ainult siis kui Sa jätad maha oma satanisti kombed ;)
Midagi kus oleks kõike.Riided- meie ja mitte meie.Raamatud, luuletused, fotod, pildid, ehted....mitte ainult pood...vaid...koht.
Posted by merlike at 02:04 Permanent Link Comments (0)
Kaunid
Kaunite inimesed on parimad.Kõige toredamad ja lähedasemad.Nendega koos saan olla mina ise.Olen neile lõputult tänulik et nad mind välja on kannatanud.Et nad hoolivad ja muretsevad.Aitäh Sulle Getter et oled tingimusteta kuulanud. Et Sa ei ole öelnud midagi mõtetud. Ise peale pressinud.
Lihtsus ja vabadus. Ei pea varjama.
Posted by merlike at 01:58 Permanent Link Comments (1)
Stiilipidu
Reedel käisin vaatsin filmi ära. Üksi.
Ei ütle isegi et tüüpiline Eesti film. Ei ütle ka kas hea või halb.
Tegelikult on hea üksi kinos käia. Rahulikult mõelda.Filmile eelnevad reklaamid- on head. Filmi tutvustused. Kokku on ju lõigatud kõige efektsema ja paremad kaadrid filmist. Teitavad sellise... jõulise tunde. Head laused, mõte on välja nopitud.Hea on seda tunnet tunda.Ja siis iga kord mõelda, oh, seda filmi tulen kindlasti vaatama.Ja siis kolm aastat hiljem avastad selle sõbra riiulilt ja ütled et, oh, ma tahtsin seda kinno vaatma minna aga ei jõudnud.
Üksi filmi vaadtes paned ( panen ) rohekm tähele. Kui kõht on natuke tühi siis märkad ka rohekm kui muidu.
Ajaloolistes filmides on minu meelest selline seltamatu võim ja salapära. Ajalugu... kauge j kättesaamatu. Vaatad filmi ja mõtled, kas tõesti oli nii? Teglikult ei saagi teada. Usume et ju siis oli.Sõjad kus miljonid inimesed jooksid otse üksteisele vastu, sõdisid teab kaua, teadmata kes võidab. Pärast laipu, elavaid ja maid üle lugedes, teada saades, kes võitis.
Ok, "Stiilipeo" juurde siis.Huvitavaid inimesi "kohtas" kogemta filmis. Gerly Tinn istumas telemaja koridori trepil, suitsetamas ja Andrus Joala. Kusjuures, Joala... lava taga on mis ta on... aga temast võib seel "päris" näitleja saada.Vicky Modelsi tüdrukud olid ka täitsa olemas jälle.
Karol Kuntselil oli kogu aeg natuke valet värvi veri näos :)Ja Evelin Pange tagumiku näidati enne kaadris kui Evelin tantsupõrandale läinud oli.
Viimasel ajal peab kindlasti igas eesti filmis olema sees keha paljastus. Oo kui julged naisnäitlejad meil on. Et ikka rohekm "päris" oleks. Nagu välismaa filmides.
Kõige ilusam hetk filmis, kui Evelin Pang ja Karol Kuntsel peegli all seisid ja padu vihma sadas. Tõeliselt ilus nägi see välja.Ja kui osatäitjate nimedega rääkida siis Alice (Maarja Jakobson) ja Andres (Meelis Rämmeld), kui nad veini jõid ja juustu sõid...istusid laul ja õhtu päike nende peale paistis. Oli ka ilus. Selline hea ja soe. Kodumaine.
a ja. ma ei tea, kaunite omad peaks vist mäletama. Kunagi seitsekümend kaks aastat tagasi toimus kaunites moeshow. siis kui veel filas olime. ja mul oli seljas pikk teksakleit mis oli väikesied pehmeid loomi täis õmmeldud. lenasin igalt poolt neid kokku ja Kerli aitas mul neid sinna külge õmmelda.Filmis oli Evelin Pangel seljas selline jakk, mille külge olid pisikesed karvased mänguloomad õmmeldud :)
Filmis olid minu meelest utoopilised summas. Ükskõik, mis rahast jutt oli, utoopilised summad. a no... vb ma lihtsalt pole kõigega nii kursis ja ei tea palju miski tänapäeval maksab.
Traagikat oli ka igal sammul. Ei, väga põnev aga kas kogu aeg peab ilm tingimata nii palju JUHTUMA; et film põnev oleks?
Kohati jääb tunne et üritame teha filmi ikka võimlikult selliseks et näeks välja nagu VÄLISMAA film. Ei, no tore. Ega ei peagi ainult rukililli, pääsukesi, rocca al maret ja kopli lagunenud majasid filmima. Et EESTI.Aga ei ole vaja ka üle pingutada.Tegevus ju toimus Eesti Vabariigis. Siin samas.
Teglikult... näitlejad ju mängisid hästi, head näitlejad oli. Mõte ja sisu oli hea.Filmi keskel mõtlesin, et kui keegi pärast küsib kuidas film oli siis ütlen et...no oli kah.../ ei olnud hea.Aga vat ei tea... päris nii ei saagi öelda. Tahaks isegi veelkord näha. (veelkord on vist valesõna)
ega muud oskagi öelda.Kunstilse poole pealt oli ILUS.Mõte oli uus.Huvitav. ja kodumaiseid filme on alati ore ja natuke naljakas vaadata ;)
Posted by merlike at 01:54 Permanent Link Comments (0)
Varjupaik.
Käisin eile seal ära. Reaalselt on seal hoopis teistmoodi, kui netist, lehest või telekast vaadates.Läbi meedia ei tunne lõhna ega kuule häält. Ei näe neid silmi.
Aitäh Katrinile, kes mu sinna viis. See oli õige, et enne kui midagi tegema hakata, peaks seal ise ära käima. See vaatepilt mida seal näed, on hoopis teistmoodi kui kõrvalt paistab. Mitte isegi tuhat korda hullem, vaid... teistmoodi.Ma arvasin ka naiivselt et lihtne on aidata. See kui viia nendele loomadele mõni enda vana kampsun või enda söögilaualt üle jäänud söök. Mõned kuivikud ja mõni tekike. See ei ole lahendus. Loomulikult on ka see samm. Kui ei oleks neid inimesi kes ei viiks varjupaika madratseid ja tekke, ega süüa, oleks olukord veel hullem.
Esimese ringi tammusin Katrinil lihtsalt sabas. Ei suutnud midagi öelda. Ühtegi sõna. Ei julgenud koertele väga lähedale ka minna. Pai ka ei teinud. Halb. Tean.Esimese korra jaoks oli seda kõike üsna palju. Olin ennast küll ette valmistanud, kuid siiski.Õhtul magama jäädes tundisn et tahan sinna tagasi, et teha pai sellele koerale, kes meenutab metsa hunti. Teha pai kõigile neile kes seda soovivad. et...
Seal ringi jalutades tekib jõuetu tunne ja ei oskagi enam öelda mida saaks teha, et neid loomi aidata. Vajan natuke aega. See nädal tahan varjupaigas veel korra ära käia.Kõiki keda vähegi huvitab, kuidas neid loomi aidata, kõigil neil soovitan seal ära käia. Nii nagu Katrin mul soovitas ja lahkelt mu kaasa võttis.
Sellest kõigest on raske kirjutada. Täna päeval tegin seda juba korra. Siis tuli justkui paremini välja. Suutsin eile nähtut paremini sõnadesse panna. Kuid see tekst kustus iseenesest. Nii nagu blogile see iseloomulik on.
Osa koeri ei lase endale lähedale. Osad koerad on agresiivsed. Nii mõnelgi emasel koeral on kutsikad. Osad koerad on valmis ennast aiast läbi närima, et kaasa tulla.Paljudel koertel on depresioon. Osad koerad ei lasegi endale pai teha. Vähemalt mitte võõrastel. Kuid enamus neist on sõbralikud ja ootavad paisid, seda et neid kaasa võetkase ja KOJU viiakse. Mõni koer tuleb lähemale et pai saada, läheb jälle kaugemale, niutsub, kardab nii väga et ei julgegi tulla lähedale. Peksa saanud.
Jah, kampsun ja kuivikud ei ole lahendus. KODU on vaja neil koertel. Varjupaigas on inimesi kes koerte ja kasside eest hoolitsevad. On vabatahtlike kes käiad nädalavahetusteti nendega jalutamas, neid paitamas ja viivad neile küpsiseid. Kuid iga loom vajab endale peremeest.Lastekodu lastele ei asenda ema kasvataja. Nii ei asenda ka nendele koertele ja kassidele peremeest ei varjupaiga töötajad ega vabatahtlikud.
Mida siis teha?Igastajes mitte öelda, et oi ma ei suuda neid pilte vaadata, ma hakkan nutma ja ma ei saa midagi nende heaks teha.Kui me ise ei tee siis ei tee keegi.Sellistel lausetel pole mõtet, et oi küll mina teeks kui mina oleks. Või et, oi mina olen nii väikene inimene et mina ei saagi midagi teha. Loodame ikka nende toredate onude ja tädide peale kes mäe otsas ( Toompeal) kohvi rüüpavad.tegelikult...on see ka ikkagi tegemine, kui minna ja jaluatda nende koertega, teha neile pai.Võta sülle mõni kass. Kammida ära pulstunud karv. Veeta paar tundi nädalas varjupaigas, pakkudes abi.Kuid seda peavad muidugi tegema inimesed kes tõesti tahavad aidata.
Enamus koertel on külje all heina moodi põhk. Osadel koertel tekid ja madratsid. Tuleb suvi, läheb soojemaks. Kuid tuleb uus talv. Ja kui palju me oleme bussi oodates külmetanud. 10- 20 minutit päevas on tundunud nii pikk aeg. Nii meeltult külm. Kuudid mis varjupaigas on, on väga vanad ega pea tuult ja tuisku. Tuleb uus talv ja lisaks koertele ka uued kustikad kes vajavad sooja. Nii et tekid, madratsid, vaibad, teab mis... on ka väga vajalik.
Kuhu ma nüüd oma segase jutuga jõuda püüan?Et siiski on võimalus aidata.Parim lahendus on jah, kui suudame aidata koeral kodu leida.Kuid aitamine on siiki ka see, kui läheme jaluatme nende koertega kes on pooleteise meetrise keti otsas. Võime viia varjupaika midagi, mida meil endal vaja ei lähe, kuid varjupaiga elanikel läheb. Uskuge, varjupaiga loomad on tänulikud, ka vähese eest.
Kui inimestel oleks rohkem julgust.
Ja palun, et keegi ei kirjutaks mulle vastu et maailmas on nii palju lapsi kellel pole kodu.Aitäh.Mulle on öeldud et ma lähenen valest otsast. Et pole kasu tekkide viimisest ja teab millest. Et alustada tuleks mujalt. Inimestest. Et neile oleks vaja panna trahvid kaela ja teab mida. OLEKS.Jällegi, kui mina saaks siis mina teeks.Kui sa näed tänaval last kellel pole vb kodu, ta on näljas ja räbalates (jah koplis võib sellised lapsi üsna palju märgata. ka viie kuue aastaseid peale keskööd), siis kas sa kõnnid tast mööda, otsid üles ta vanemad ja annad neile peksa või on mõtekam viia see laps sooja, anda talle süüa ja puhtad riided selga?Mina ei ole inimeste muutja ega maailma päästja.Kui ma prooviks aidata kõiki, ei aitaks ma kedagi.Kuid ma tean et tegelikult on palju neid, kes tahavad tegutseda just varjupaiga loomade heaks. On neid kes on selleks valmis.

Usun, et kodutud loomad on valmis andestama, kui neil oleks võimalus KELLELE andestada.
www.pilt.ee/merlikehttp://www.koertevarjupaik.ee/
Posted by merlike at 01:17 Permanent Link Comments (0)
April 24, 2005
tunnen nii
ise endale haigettegin teadlikult malihtsalt proovisin õnnekas sind endale saankas ma saan mida tahannagu harjunud makõik see pidi lihtne olemaväikest hiirt ja kassimängisin nagu peabsinna maani läks hästikuni langesin makuni langesin lõksumille sinule maise olin välja mõelnud, valmistand ja üles seadnud15 magamata öödolen sõdind endagateinud suurt ja julma töödet mu süda vabaks saaks15 magamata öödolen palund ennast makuid sust lahti ma ei saahing on haige ja puruhulluks valust kui loommitte keegi ei usuet nii on minuga loodlood on tõeliselt halvadolen kaotanud peasee sai ainult kasuks sullemida kõike tegid mulletahaks hoida sind enda juurestahaks saada sind veel ja veeltahaks teada mida sa mõtledja mida minuga teed
Posted by merlike at 19:44 Permanent Link Comments (0)
April 19, 2005
sünnipäev-
minu päev.alustuseks lõikasin hommikul paberiga näppu. Ja üsna korraliku tüki lõikasin välja.Koolis toodi lilli ja sõime kooki (Heleen ja Esti tõid) ja Pille vana suller tõi mulle SUUURE karbi täie Kevadlille küpiseid. mmm. mega. Liisa tõi mulle MEGALT ilusad valged tulbid. Mitme kihilised. Ja neid oli NIII palju. Ja Marina oma lillede ja bio spikkriga ;)oeh. + trenni ma läksin alles peale trenni, kui teised olid lõpetanud aga kõik ootasid mind ja kallistasid ja tõid lilli ja...Kakaod käisin joomas ja Hiina toitu söömas. (kusjuures, ei ole enam ÜHTEGI normaalset hiina toidu restorani. käiisn täna viiest läbi. kesklinnas)+ sain nii palju toredaid SMS´se ja kõnesid.
Sain teda et Jaaani printsess Sayakol on ka täna sünnipäev. Jaapan...
Kummaline on see sünnipäev ikka. Kui õigel päeval pidada, on vast tunne kõige suurem ja erilisem. Kui enne pidada siis, et noh...tegelikult ju Sul veel ei ole sünnipäev aga palju õnne ja siis õigel päeval pole vaja helistada, me ju nägime juba ja ma õnnitlesin sind. Kui hiljem pidada siis...vist ikka pigem hiljem kui varem tegelikult.Eelmine aasta pidasin õigel päeval. Rabas matkas üle 40 inimese ja tundsin et see on MINU PÄEV. See aasta oli ka VÄGA VÄGA tore ja kõik oli teistmoodi. Üle mitme aasta oli sünnipäev ka ühtlasi koolipäev ja...aga mul oli eile ja täna VÄGA tore.Tänu imelistele sõpradele.
Aga jah. ALATI on see ärevus sees...et tükk aega juba tegelikult tead, et varsti tuleb sünnipäev jne. Aga siis kui see päev ongi käes. See hommik siis...nii põnev...et kes mäletab, kes õnnitleb, milliseks see päev kujuneb...et endal pole ju vaja eriti midagi teha. Lihtsalt olla. Teised õnnitlevad ja toovad lilli. Tore. Ükskord aastas võib nii. Ja naeratavd ka need kes vb muidu ei naerata.Enda sünnikuupäev tundub kuidagi ERITI eriline ka veel. Number. 18. ja aprilliga sobib see eriti ilusasti. Selline maagiline ja ilus number. Kõigile tunndub oma sünnikuupäev vist sellisena.
Kaunite omade kink- ... oeh...päev enne enda sünnipäeva ei tundnud ma ennast üldse hästi. Suhteliselt ebakindel olin...iseenda ja kõige muu suhtes. Kevadel on kuidagi tujud ja kõik eriti kiiresti vahelduv ja asenduv. Aga eile...nutsin ma esimest korda KINGITUSE peale. Kaunite omad olid kilele printinud MINU luuletused. MINU omad. Kirjeldamatult eriline tunne. Näha neid enda ees ja hoida enda käes, justkui päris luuletusi. Justnagu luuletaja omasid.liialt imeline.lõputult tänulik neile.
Mu koer on 19.aprill olnud 8 aastat meie peres.kui ta mulle sünnipäevaks toodi, 8aastat tagasi siis seisin esikus ja vaatsin teda kui ta veel ema põues oli. Käed hakkasid värisema ja küsisin kas tohin ta sülle võtta. Isa just tuletas eile meelde.Hea et vanemad ikka pilvebaleriini ei kinkinud :P ;)
AITÄH TEILE KÕIGE EEST:Vajan teid väga ja olen olemas teie jaoks.Aitäh et hoolite ja seda välja näitate.
maksin täna taksoarve ära ;)asjaosalistele- pildid on www.pilt.ee/merlike
Posted by merlike at 00:51 Permanent Link Comments (0)
April 17, 2005
öö vastu pühapäeva
Sõidsin just linnast koju taksoga. Lasnamäel arvet makstes selgus et taksojuhil ei ole mulle raha tagasi anda. Kuna lähedsuses ühtegi putkat enam lahti ei olnud ning kõrval seisval takso taksojuhil raha ka lahti vahetatada polnud võimalik, siis Kiisu takso naistaksojuht andis mulle oma numbri ja ütles et ma maksaks järgmine kord.Veel on inimesi kes ei ole kinni ainult materiaalses ja kes usaldavad. Ka võhivõõraid. Mitte et ma selles nii väga kahtleks kuid siiski.Arve polnudki teab kui suur, kuid ikkagi.
Positiivne tunne kuid samas tunne nagu oleks kedagi alt vedanud.Esmaspäeval, kui linna lähen, maksan kohe ära :)
Posted by merlike at 02:47 Permanent Link Comments (0)