Oktoober 2005

October 23, 2005
tere
Kummaline, tänaval jalutab meile vastu inimene, keda me just ei saa oma sõbraks nimetada, kuid ometi me teda tunneme. Või vähemalt teame, oleme temaga rääkinud või ühes seltskonnas koos viibinud. Siis me vaatame talle korra otsa ja keerame ruttu pilgu ära ja mõtleme kiiresti- kas ma peaksin talle "TERE" ütlema? Kas ma tean teda PIISAVALT? On ta NII normaalne inimene et talle "TERE" öelda?
On küll ju midagi, millele peaks mõtlema ja pilgu ära pöörama või tegema nägu nagu me ei näeks teda.Raske on ju suu korra lahti teha, naeratada ja öelda "TERE!".
----------------
Samas, on inimesi (kas kasutavad KOSMOTISKI, ja on inimesi kes vaevalavad valude käes), kes koolis KUNAGI sulle tere ei ütle. Ja siis sa näed sa oma koolikaaslast kuskil väljaspool kooli ja ta teretab sind. Lähed kooli, see sama teretav koolikaaslane tammub sust tuima näoga mööda ega ütle öhhi ega mühhi.
Posted by merlike at 19:32 Permanent Link Comments (1)
October 20, 2005
roosadress
Ma läksin täna kooli 15.00, viimaseks tunniks, kehalisse. Olen haige, aga mulle helistati, et täna on esimene ja viimane päev millal järgi vastata palliviset, kuulitõuget ja odaviset. No jah siis. Mõtlesin et okei, sõidan siis tund aega kooli, viskan 6 minutiga oma pallid, kuulid, odad ära ja tulen koju tagasi. Tundaega.
Otsustasin et lähen kohe dressidega kooli, et ei hakka kaasa tassima ja koolis vahetama, selle kuue minuti pärast.Läksin Kodutarbes maha ja ostsin R-Kioskist ajakirja JUST! (no ma ei hakka siin seda lahakma, kas seda on mõttet osta või mitte), tänu sellele läks minu tramm ära, siis tuli kohe nr 3 järele, mõtlesin et ok, sõidan ühe peatuse ja lähen Hobujaamast õige nr´i peale. Saan vähemalt number kolmega linna ja sealt käivad juba kaks trammi Koplisse.Olin aga nii süveneud ajakirja JUST! lugemisse, et sõitsin järgmisest peatusest, kus ma maha pidin minema, muidugi sujuvalt mööda. Läksin siis Lastemaailma juures maha ja kõndima mööda Viru tänavat õigesse trammipeatusesse. Kui ma läbi Viru tänava kõndisin, siis tundsin, et ma olen alasti, et inimesed vaatavad mind. Mul olid seljas heleroosad dressipüksid ja valge tibijope, selline vatiinijope kapuutsi ääres oleva karvaga. +päikeseprillid olid peas.Ma ei saanud aru kuidas ma sain mõned aastad tagasi vabalt niimoodi linnas ringi käia? Mõeldes et ma olen ilus ja näen hea välja.
Kindlasti läks just siis minust mööda prints valgel hobusel. Kellest ma nüüd ilma jäin, sest mul olid jalas dressid ja tibijope oli seljas.
Mõned mitmed mitmed aastad tagasi käisin ma ainult mööda spordipoode, et osta lahedaid dresse ja pusasid, peaasi et firmamärk kuskil oleks. Ma ei tea, lahe oli olla sportlik. Ainult mõttetud tibid ja vene beibed käisid kontsadega, fuih.
Vähemalt mul oli täna ilus roheline dressipluus seal jope all. Jope all? Who geeeeers, i nou.Ja mõelda vaid, kunagi need mitmed aastad tagasi me mõtlesime Kerliga, et ostame endale HÄSTI laiad DRESSIPÜKSID, et nendega klubisse tantsima minna. Et see on ilgelt lahe.

Mis muudab inimeste riietumise maitset? Vanus?Noortele tiinekatele meeldib niimoodi riides käia, nagu mina täna riides olin. Nii on lahe, lahe kui veel suured kõrvaklapid ka on ja värki kräppi.Mina aga tundsin et kõnnin tänaval alasti ja mind hirmutas mõte et appi kui mind KEEGi näeb.
Mitte et tegelikult kedagi huvitaks, et oi, mööda läks just üks 18 aastane tüdruk, ja apppikene tal olid jalas roosad dressipüksid ja seljas tibi vatiinijope.Ma ei tea, riided ei tohiks vist olulised olla ja ma ei kanna ju igapäev suurte kalliste firmamärkide riideid, kuid ikkagi, dressid ja lühike vatiinijope oli kuidagi eriti liiast täna .
Peale kehalise tundi ütles Rauno:" Te olete Liisaga nagu tibid kehalise tunnis, jooksite niimoodi nagu tibid ja üldse".Mitte et mul oleks üldse mõttesse tulnud tibi olla.Ja mul oli kurk nii valus et me püüdsime Liisaga ühe salli sisse ennast mässid ja valus oli joosta sest pea ja kurk valutasid ja külm oli. Ja mitte et mul oleks kuulitõukest, palliviskest ja odaviskest suur vaimustus olnud.Ma tõukasin kuuli 1,5 meeterit rohkem kui MULLU.Peale kehalise kasvatuse tundi läksin trammipeatuse poole, et koju sõita tagasi. Trammipeatuses olid Kersti ja Raino. Kersti ütles": Sa näed välja nagu lumelaudur".
Nii palju häid kommentaare mu tänase riietuse kohta.Kas ma seda tahtsingi kuulda?
Tegelikult on nii palju rohkem praegu, et see ei peaks üldse oluline olema, ja tead, mis? EI OLEGI.Lihtsalt see alasti tunne ja arusaamine, et roosad dressipüksid ja valge tibi vatiinijope ei olegi lahe (enam). Tedamine jõudis pärale.
Ja ma arvan et tegelikult keegi ei vaadanudki mind, sest selliseid, kes niimoodi riides käivad, nagu mina täna olin, on igal sammul.
Posted by merlike at 19:45 Permanent Link Comments (0)
elu ilu
Ma vihkan neid hetki kui kõik kaela kukub. Ja ma ei sellistel hetkedel päris täpselt aru, kas mina olen selles kõiges süüdi või mitte. Me ju kujundame ise maailma milles elame, korraldame oma asju ise, teeme kõik nii nagu meil hea oleks. Miks siis ei ole? Kus ja milles ma mööda panen. Lihtsalt minna laskmises? Lihtsalt palju endale lubades? Lootes, et homme on parem ja lihtsam, et homme ma jaksan rohkem, homme olen ma parem inimene.
Kelle mõistes? Ühiskonna, sõprade, pere või iseenda?
Pidev tõestamine ja pingutamine MILLEGI nimel, et kui pingutad, asjalik oled ja hästi õpid, siis on Sul kindlatsi õnnelik tulevik, hea töökoht ja rikkalik elu. Peaasi et materiaalne kindlustatus oleks ja kõigil on slime ees peremudel. Kõik kujutavad ette ennast kuskil töötamas, suures ilusas majas elamas koos abikaasa ja lastega. Töölt koju tulemas ja kamina ees istumas. Mõnus soe ja hubane pilt on silmade ees. Kujutame ennast ette edukatena, näeme oma abikaasat ilusana, sellisena, nagu filmides oleme ilusaid inimesi näinud, ja lapsed on armsad ja andekad. Me teame isegi kuidas neid kasvatada ja MEIL on kindlasti nende jaoks aega.
Sest nii on hea ja nii on normaalne.
Kunagi kui ma olin väiksem, siis ma mõtlesin et kui ma olen 18 siis ma olen suur, kõik 18 aastased tundusid suured. Nad käsid pidudel, nad olid ilusad, neil olid lahedad sõbrad ja neil olid oma väljavalitud, kellega seoses oli alati tunne, et nad kohe kohe abielluvad ja saavad lapsed, sest nad on ju suured.
18 ja suur? Täiskasvanud?
Ühed raskemad otsused ja valikud tuleb just nüüd teha. Ja pingutada selle MILLEGI nimel. Pidevalt oodates ja ettekujutades et siis kui ma olen NII vana, siis on mul kõik olemas ja hea elu.
Kui ma oma vanemaid vaatan, siis vist jõuab reaalsus kohale, et see ei ole nii.
Kas kui meile väiksest saati ei korrutataks, et me peame hästi õppima, tublid olema ja pidevalt ei ähvardata et meist saavad kärulükkajad, kas siis me ei õpiks nii palju, ja ei pingutaks? See pidev teadmine, korrutamine ja surve pressib lihtsalt nii peale.
Me kõik rõhutame koguaeg kuidas ehedus, siirus, tõde ja ausus on nii tähtsad, kui mitte kõige tähtsamad, samas meid vihastab see ausus ja tõde, millega sageli silmitsi seisame. Me tahame et meiega ollakse siirad ja et meie eest ei peaks keegi oma tundeid varjama. Ütleme ikka, et tõde on olulisem kui kõik muu ja teadmatus on kõige hullem.
Samas vihastame kui sõbral on paha tuju ja ta midagi natuke kurjema häälega ütleb. Et kuidas nii saab? Miks ta oma halba tuju minu peale välja elab? Hoidku endale. Ja siis kui sõber ütleb, et mul on nii raske, miks Sa ei või mind mõista, siis teeme tarka nägu ja ütleme, jaaaa, ma mõistan Sind ja olen Sinuga. Aga seda alles siis kui sober ÜTELB, et tal on raske ja paha. Kui sõber on niisama morn ja halvas tujus ja vb midagi nähvabki, siis on ju nii, et miks Sa ennast välja minu peal elad, ega mina süüdi pole et Sul halb tuju on. Tegelikult võib selle halava tuju taga olla midagi palju enamat ja sügavamat. Ja tegelikult piisaks vahel sellestki,kui tuleks keegi, võtaks korra käest kinni, ütleks et ükskõik mis ka pole, ma mõistan sind ja olen sulle toeks.
Alati tahetakse teada MIS täpselt viga ON ja siis kui oled oma südamelt hingelt ära rääkinud, mis haiget teeb ja rõhub, tehakse asjaliku nägu ja öeldakse omaaraust paar tarka sõna.
Meil kõigil oma raskused ja sisemised hullused, mis teevad haiget. Me kasvame, areneme ja püüame aru saada endast. Püüame iseednaga toime tulla ja mõista seda mida mõtleme ja tunneme. Ja selle kõige juures peame koguaeg TEISTELE midagi pakkuma, tõestama, andma ja MILLEGI nimel pingutama. Kui sa nii ei käitu ega tee, nagu NORMAALNE ja viisakas on, siis oled Sa kuri, paha ja närviline inimene.
Me teame ainult seda mis on paika pandult hea. Mida meile on rõhutatud.
Inimsed ei ole spontaansed, vabad, õnnelikud, siirad ja ausad. Nii paljud püüavad olla KEEGI, keegi selline, keda tahetakse näha. Ja ega teisti saakski, sest ühiskond, vanemad, sõbrad ja see normaalsuse mudel pressib peale.
Kui maailmas oleks nii palju raha, et iga inimene võiks endale võtta nii palju kui tahaks, elda nii hästi kui tahaks, elada sellises majas nagu tahaks, süüa seda mida sooviks, kas siis inimsed oleksid teistsugused?
Kas nad siis saaksid elda lihtsalt ja vabalt, olles õnnelikud, hinnates, nautides seda mis neil on, armastada oma lähedasi, HOOLIDA?
Või oleks maailm veel ahnem?
Vahel lihtsalt tundub et LIIGA palju on meie umber seda pidevat tõestamist ja rügamist, SELLE hea ja ilusa nimel. Selle nimel mis meie kujutlustes PEAB tulema.
Vanemad panevad oma vaevalt paari aastase lapse huviringidesse, et tema laps võimalikult ruttu areneks ja omandaks mingid kindlad oskused, siis pannakse laps kuskile eelkooli, et kui laps 7 saab, siis ta oskaks juba kirjutada, lugeda ja arvuatda, isegi inglise keelt võiks juba osata, et siis saaks kindlasti mõnda eliitkooli sisse. Laps käib koolis, teda veetakse peale kooli mööda trenne, et lapsel oleks millega tegeleda jne.
Põhikooli viimastes klassides rõhutatakse, et põhikool tuleb ikka võimalikult hästi lõpetada et keskkooli saada ja siis kekskoolis kuuled kolm aastat, et, miks sa siia tulid, sa pole piisavalt tark, või et oi, nüüd olete juba suured inimesed pingutage, varsti saab kool läbi ja siis ei ole enam nii lihtne ja siis tuleb ülikool ja kuidas te ikka hakkama saate, kõik ei theta teile enam ette taha, ise peate hakkama saama, ärge arvake et see nii lihtne on. Ja kas sa ikka oled mõelnud kes sinust saab ja kas sa tahad kogu elu olla koristaja või kärulükkaja. Nii käibki pidev pingutamine ja enesetõestamine, sest koguaeg rõhutatakse, kui sa ei õpi, siis sa ei saa heasse kooli, ei lõpeta põhikooli, ei saa sisse keskkooli, ei lõpeta keskkooli, ei saa sisse ülikooli, ei lõpeta ülikooli ja sinust saab koristaja, kas sa seda tahadki?
Pingutame ja tõestame, ja lõpuks on meil kõrghariduse diplom taskus ja nüüd siis võksime olla õnnelikud. Nüüd saame ju tööle minna ja endale elukaaslase valida ja lapsed sünniatda ja elada nagu filmis. Aga oi, töökohta polegi nii lihtne leida, diplon ei tagagi firmajuhi ega presidenti kohta? Kas seda unustati meile mainida? Palk mida makstakse ei olegi nii suur, isegi mitte nii suur et kahetoalist korterit omale soetada, elukaaslast ei olegi nii lihtne leida no ja kust need lapsed siis tulevad, pelaegi on vaja nüüd ju hakata karjääri tegema. Kellel neid lapsi ikka praegu kasvatada.
Rügame, et ennast üles töötada et siis saaks oma kodu soetada, sõita liisingu autoga ja maksta kogu ülejäänud elu pangalaenu, selle eest et me nii tublisti õppisime. Siis ikka rohkem ja rohkem töötada et rohkem raha jääks kätte, et kõike ei peaks pangale maksma.
Vahet pole et pooled kes koolis viitele õppisid ei mäeltanud peale kontrolltööd, mille nad viie said, mille peale see töö oli. Number valgel lehel loeb ja tagab sulle koha keskkoolis,ülikoolis ja lõpuks see number sinu Diplomil, see on see mis maksab ja tagab Sulle töökoha. Nii me arvame.
Pooltel nendel kes viitele õppisid, polnud aegagi vahepeal areneda, sest nad õppisid, tegelda iseendag ega märgata ilu enda umber. Lõpuks oma dipolomiga saavad nad töökoha kus saavad keskmist palka, leiavad endale elukaasalse, sest kindlasti ju peab olema keegi kõrval ja saavad lapsed, sooviatavlt kaks last, sest mingi normaalsuse mudel on ees selline. Siis nad elavadki. sellised kuivetunud virisejad. või ma ei tea.
Ma loodan et keegi ennast prageu puutatult ei tunne, ma ei kirjuta mitte kellestki konkreetselt ega vihja millegile. Ja vb on minul väär arusaam asjadest ja valesti väljakujunendu arvamus ja vildakas maailmavaade. Kuid hetel on selline tunne.
vaadeke oma klassis ringi. Vaadake neid kes on vaiksed ja õpivad viitele, nad ei julge vastat kui midagi nende käest küsid, nad peidavad oma pilku jne. Kas te olete nende vanemaid näinud? Kas nad mitte pole samasugused?
Aga need kes õppivd kolemedele, chillivad ringi, naudivad elu, näevad elu, käivad mitmes kohas trennis ja isegi pidudel käiakse. Nende vanemad on ka teistugused ja väga sageli jõuvad need kolmelised elus palju kõrgematele kohtadele kui viielised, sest neil on rohkem peale hakkamist, oskust räääkida, julgust esineda, neil on rohkem midagi millega silma paista, kui avaldada muljet ainult numbriga valgel paberil.
Ma ei oska sellest päris hästi kirjutada.
Ma ei mõista MITTE KEDAGI hukka, ega arva et keegi elaks VALESTI.
Aga mõte on selles et, pole mõtet rügada, pidevalt tõestada ja pinguatda millegi nimel, kui me ei tea mis see miski on ja mida me üldse tahame teha, mida me elult ootame.
Vahepeal tuleks märgata ilu meie umber, meie sees, saada sõbraks iseendaga, mõista, saavutada rahu endas. Olla vaba ja avatud.
Kui paljudel see õnnestub? Ja ikkagi jõuda haljale oksale?
Vanatädidel, daamidel on täiesti oma aegumatu ja kustumatu mood. Vähe rohkemgi daamimatel vanatädidel on kindlasti parett peas. Tavaliselt seelik seljas, hallid või naha värvi sukapüksid ja sellised kõvad vanaaegsed kirjad, millega nad on arvatavasti viimased 20, kui mitte 30 aastat käinud. Kas Sina kujutad ette et käid 20 aastat järjest kingadega, mis Sul praegu on? Et paned ka 20 aasta pärast need jalga? Oma käekotike ja turukotike.
A, ja põhiline on, et kui oled koolist puudunud ja kooli lähed siis vaatavad sind kõik sellise näoga nagu sa oleskid kodus maganud, kedagi ei huvita kas Sa olid haige, juhtus midagi, käid sa öösiti tool, et äkki ära elada, kukkus sul telliskivi pähe või surid vahepeal ära, kõik vahivad sind nagu mõrvarit Sind. Mõni nähvab:"Oi, vaata kes kooli jõudis, muide, meil oli matas töö". Mis siis et sa selle inimsega läbi ei käi ja sinu elu MITTE KUNAGI teda ei huvita, midgai on ju vaja öelda et enda enesetunnet ja ensehinnnangut tõsta, et vaata kui tubli ma olen, ma käin koolis ja teen töö õigel ajal ära.
Vahet pole et sa tedasid et see töö oli ja vb isegi oskasid seda aga sul oli nii paha olla, et olid kodus ja tahtsid oma sisikonna välja oksendada, olid öö otsa tool, et Sul oleks raha, et süüa või mida iganes.
Ja siis kui küsid , et mis lk´de peale meil homme töö on:"Mina ei tea, olid mingid". mis siis et tal need päevikus kirjas on ja ta oma päevikut lehitseb. Nii raske on ju öelda, äkki siis sa ei saagi kuskilt teada ja sul läheb meelest ära et töö on ja sa ei õpi ja saad kahe ja siis olen jälle mina parem. ja paras et sa koolis ei käi, vot nüüd ei tea ise midagi.
Vahel on tunne et osad inimsed sünnivad küll selleks, et õppida ja töötada ja siis ära surra.Tegelikult on nii palju rohkemat meie elus, kui me ainult oskaksime vaadata.
Igalühel meil on oma eesmärk ja ülesanne siin elus täita. Mitte midagi ei ole juhuslik.Meile saadetakse pidevalt märke, kui me oskame neid näha ja järgida, võiksime palju kindlamini püsida teel, mis on ainult meile määratud.
Kõige olulisem, et inimesed suudaksid saavuatad endas sisemiserahu, tasakaalu ja kindluse. Elada harmooniliselt ja saada üheks ümbritsevaga. Et igaüks meist teaks, miks ta siin elus on. Me ei ole selleks sündinud et ainult õppida, töötada ja rügada millegi nimel. Öelda: "Oh, millal mul aega puhata, mina puhkan hauas".
Tahaks et inimsed saaksid elda nii nagu tahavad, mitte nii nagu peavad. Et inimesed võiksid hoolida sellest millest tahavad.
Et inimestel oleks aega märgata ja näha. Ilu, meis ja meie umber.
Ma lähen nüüd kooli, et vastata kehalises JÄRGI pallivise, kuulitõuge ja odavise.
Posted by merlike at 13:03 Permanent Link Comments (0)
October 11, 2005
Doris Kareva
Nii hea on nutta lihtsate ja ilusate asjade pärast.Siirus, suutmata väljendada puhtuse ilu.See ei ole valu, kuigi vahel kriibib.See on vabanemine.Tundmine, kuidas me oleme osa kõiksusest.Kuidas nii palju puutumatut ja ürgset ilu meie ümber on.Midagi nii kõrget ja sügavat,Milleni ei ulatu, kuid ometi tunnetame ja püüdleme.

/Õrn harmoonia ja sõnad, kõigile lugemiseks, isemoodi mõistmiseks.Doris Kareva luuletused.Need on mind muutnud ja kasvatanud. Aidanud mul leida ja näha.Nii minus ja nii voolav kõikjale.

Mis siis et on nii rahutu ja tammuv. Minu enesetunne ja hetke seisund. Ma pean kuid ei suuda. Ma tahan kuid ei ole põhjust.Jälle see igatsus ilu ja haldjate järgi.Soov tunda puutumatut ja puhast.Minna ja olla vaba, teha ja tunnetada. Mitte unistav vaid realistlik. Soov muutuda ja muuta. Soov haarata ja olla üks neist.Selle kõige keskel märgata sellist ilu, nagu on Doris Kareva luuletustes ja temas endas, see on nii üleolev, et hing jääb kinni.
Posted by merlike at 22:01 Permanent Link Comments (0)
October 10, 2005
keegi teine sügisest
"Päike paistab ja õues on veel seeliku ja jaki ja ilusate kingade ilm. Sehvid issid käivad oma väikeste armsate lastega laupäeval kiikumas ja vanaemad teevad hommikuti pannkooke. Emad loevad naisteajakirju ja vanaisad suitsetavad lehtlas konjakimaitselist sigarit. Tiinekad püüavad võimalikult vähe kasulikud olla. "
/Annelis

See oli lihtsalt liiga ilusasti ja hästi öeldud. Nii siis tahtsingi et ka minu sõberid, tuttavad ja vähem tuttavad seda lugeda saaksid.

Posted by merlike at 00:06 Permanent Link Comments (1)
October 09, 2005
täna veel
Olin Jägala joal ja tundsin lapsepõlve sügise lõhna.Sellist mis oli maal, kui ma koertega mööda põlde käisin ja hiiri otsisin.
Posted by merlike at 23:15 Permanent Link Comments (0)
mägi
Ma tahaks, et minu keskkooli lõpuaktusel kõlaks Tõnis Mäe laul "Aeg lahkuda".Ja ainus kes seda seal esitada võib ja saab, on Tõnis Mägi ise.Sellel laulul on nii õiged sõnad ja sõnum.
Tõnis Mägi on üldse VÄGA suur muusik ja helilooja. Minu imetlus ja austus talle.Vähe on neid heliloojaid, kes suudava luua sellist muusikat. See kõik peab kuskilt kõrgemalt tulema. See on miski mis on palju sügavam ja ilusam, kui ihtsalt kirjutatud laulud ja viis. Puhas ja ürgne ilu võiks isegi selle kohta öelda.Olav Ehala suudab ka kirjutada kõrgemat muusikat milles on imetluse piiritu ilu ja sõnum.Heini Vaikmaa
Posted by merlike at 22:08 Permanent Link Comments (1)
pühapäev
Tänanases päevas on kuidagi palju muusikat olnud. Ma ei ole küll ise sellega täna palju kokku puutunud isiklikult aga kuidagi nii on olnud. Ja see oli ja on tänases päevas hea.
Nii palju isiklikult, et olen mõtteis ja natuke ka häälega laulnud Tanel Padari & The suni laulu .
Panin endale ekstra kella hommikul kümneks helisema et "Tähelaeva" näha. Tänane saate külaline oli Nancy. Mitte et ma teda väga fännaks aga lihtsalt teadsin et tahan seda saadet nähaKuigi mul temast kui inimesest kunagi mingit erilist arvamust olnud, lihtsalt, mitte et ta ei oleks mulle meeldinud. Ütleme siis et mul ei olnud temast arvamust välja kujunenud. Kui ma kunagi pipi laagris käisin siis oli Nancy väga pop ja me Anelisuga tegeime küll mingit tantsukava tema muusika järgi, või no kasvataja Regina tegi meile liigutused, aga no ühesõnaga, meeldis mulle see popmuusika mida Nancy siis tegi. Nagu väiksetele plikadele ikka. Pop värk.
Aga minu üllatuseks oli ülimalt ilus täna hommikune "Tähelaev" Nancyst. Kuidagi nii puhas ja siiras. Istusin üksi köögis ja jõin kohvi, vaatasin ja nautisin. Täiesti üksi ja rahulikult.
Nancy on kuidagi nii ILUS inimene, nii sisemiselt kui väliselt. Nii siiras, aus ja iseloomuga.
Istus seal diivani nurgas kogu oma ILUGA, just iluga. Ma ei oska seda seletada. ta ei räägi endast palju, ta rohkem vaikib ja üleb hääletult jah, vähemalt paljude lausete ette.
Ja kuidas Nancy mees Aivar rääkis nancyst ja nende suhtest, taustaks näidati Nancy ja Aivari pulmapilte, ma ei tea tea…sihuke puhas ja siiras õnn ja ilu. Täna hommikul tundus see nii eriline.
Nancy ütles nii armsalt mõmh. Nagu jaatavalt. nagu mõminal jah, saad aru küll. Olav Ehala turtsub nagu siil, imearmsalt.
See täna hommikune saade tekitas kuidagi nii palju emotsioone ja tundeid. Kummaline, ma võin isegi öelda et see saade muutis ja pani mõtlema/tundma, paljule millele kaua mõelnud ei olnud.
Els Himma oli noorena nii kaunis. Ja on praegugi. Hästi konkreetne ja tugev naine. Mulle on alati midagi temas vastu hakanud. Vb see, mis mulle alati tegelikult meeldinud on.

Nancy rääkis oma hobustest ja ratsutamisest. Sellega on ikka nii ja jääb. Et ma igatsen selle järgi. Ratustamise. Kuidas võiks varahommikul istuda hobuse selga ja jalutada läbi ärkava looduse, kui kaste on veel maas.
Samamoodi nagu ma tahan alati tanstida. Vb mitte isegi grupis, nii et 20 tüdrukut koos ühes saalis, samu liigutusi tegemas. Vaid… peaaegu pimedas saalis, kus on peeglid ja kuu paistab akendest sisse. Kuidagi see jõud mis tantsimises ja liigutustes on.
Või suurel pimedal laval.
Ning näitlemine. Laval- koos imeliste inimestega. Ettevalmistus ja pühendus.

Tegelikult hakkas natuke kurb ja rahutu ka täna. Ma tahaks nii et ma võiksin ühele asjale jäägitult pühenduda, et see oleks see MINU OMA. Milles ma oleks hea, ja läbi mille ma suudaksin ka teistele inimestel midagi pakkuda. Samas olen alati teadnud ja uskunud, et ma tahan tulevikus tegeleda mitme alaga. Aga ma tahaks pühenduda sellele ÜHELE mis oleks MINU ja milles ma oleks tõeliselt hea.
Sellist praegu ei ole. Ja täna hakkas sellepärast kurb. Et ma rabelen nii mitmes kohas ja nii mitme asjaga aga.. sellel ei ole ilusat tulemust ja ma ei saa ise sellest enam piisavalt palju. Vb ka vahendite puudumise pärast.
Ma tahan teha tõsised asju tõsiselt.

Tegelikult olen ma tahtnud alati osata laulda.

Kaunites on nii palju õiget ja head. Seda tunnet ja emotsiooni. KUI on pühendumist.
Tänane proov ja "Kodulaul" ning Kristeli suremine etenduses "Prgimäe printsess", Laura ja Hille- nende pühendumine. See ongi ilus ja tekitab hea tunde.

Käisin enne proovi täna looduses. Ma võiks öelda et praegu on ideaalne sügis, just selline nagu olema peab. Selline nagu ta ei olnud veel mõni nädal tagasi, kui ma olin sunnitud talvejopega käima. Prageu on loodus ilus ja õhk värke, karge ja just selline nagu olema peab. Soe ja iseendas.
Kuid mitte piisavalt ühe hiirekese jaoks, keda täna Jägalal surnult nägin.

Vaatasin just "Kaks takti ette". Hea on kuulda eesti keelseid laule. Mulle väga Meeldis, kuidas see poiss(Mikk Tede), kes tänase saate võitis, laulis. Eesti keeles, sellise suure tundega.
Hanna- Liina võsa meeldib mulle ka väga.See tema olek ja puhtuse siirus. Tema pehme naeratus ja headus. Nii soe ja mitte võlts ega liialt naiivne. Tahaks kuulata tema plaati.

Eerik, ära unusta et Sa võiksid mulle muffineid teha.

Suntribe Mari- Leen karjub lihtsalt, mitte ei laula. Karm on see et kui sa oled artist siis sa pead ikka ilus inimene olema, või mitte häirivalt kole. Ma väga vabandan aga nii see on. Pole sugugi meeldiv vaadata laval ininmest, kes hea välja ei näe. See kohe häirib. Kurb on ainult see, et see pole tema enda süü, ja veel kurvem kui inimene laval on andekas. Silmatorkamatu ja lihtne pole sama mis see, kui on ebameeldiv kedagi laval vaadata. ja palun ärge öelge keegi et " ilu on vaataja silmis".
Ja et oi, ise räägid siin terve aeg siirusest ja puhtast ilust ja nüüd siis ütled nii. et oioi, nii ei ole ilus teha.
Aitäh.

Jaak Joala hindab hoopis teisi asju, mida ülejäänud.

Üldus ja Žürii ei hinda ainult lauljate vokaalseid võimeid vaid ka eneseväljendamise oskust. ja mulel tundub et paregu hinnatakse kõrgemalt lugusid, mis ei ole aeglased ja lihtsalt ilusad. Vaid pigem rockilikumaid lugusid, kus inimene saab ennast välja elada, kus tuleb esile tema isikupära ja tõeline hääl. Seda on ka huvitavam jälgida. Ja kui sa pead panema punkte artistlikuse eest, siis palju saab anda kui laul on ilus ja aeglane? Mida laulja laval saab muud teha kui seista ja hingest laulda, aga mida nimetada siis artslikuseks ja kuidas seda hinnata?
Tegelikult on vist suhteliselt raske ka silma paista ilusa rahuliku looga, lihtsalt laval seistes ja lauldes oma ilusa õrna häälega.
Samas, see poiss kes tänase "Kaks takti ette" saate võitis, laulis ilusa puhta selge häälega eesti keelset laulu ja võitis. Äkki sellepärast et ta oli poiss ja laul ("Mõni mägi")oli tõelsielt ilus?

Mulle meeldib ainult see sink, mille peal on vikerkaar.

Ma tahaks must- vaget konkreetset ILU läbi väljndamise.

Evanescence- "My immortal" on ikkagi väga ilus laul.

Ma tahaks müüa oma digika maha ja osta uue ja parema millega saaks ilusaid inimesi ja ilusaid asju pildistada.
Ja kedagi ei huvitanud et ma 7aastat valget sulevesti tahtsin ja siis karvast, nüüd ostan ise oma karavse vesti ja mis siis et see hall on.
Mis see tähendab, kui ema annab oma ehted juba Sulle?

Üle pikaaja olen siin siiralt, osekoheselt ja täielikult enda seest ja eest.

Pilvelinnas elaks ikkagi heameelega, koos reaalsusega.
Posted by merlike at 21:54 Permanent Link Comments (2)