Detsember 2004

December 06, 2004
Kohtumine
Laupäeval kohtusin Doris Karevaga. Kadrioru trammis. Üheski teises trammis, teisel kellajal, teises valguses ma ei oleks seda ette kujutanud. Kõik oligi nii, nagu õige tundub. Doris Kareva Kadrioru trammis, milles sõidab umbes 6 inimest. Ma nägin teda seljataha vaadates ja aknaklaasilt, ning läbi aknaklaasi õhtuses pimeduses. Ei vähem ega rohkem. Kuid vilksamisi ma nägin ja tundsin. Ta on ilus.Ja siis tekkis jälle selline rõhuv tunne ja tohutu tahtmine ANDA.Vaid üks hetk, kuid üks kõige erilisemaid kohtumisi.

Teie, kes te teate, Te teate, mida tähendavad mulle Doris Kareva luuletused.
Posted by merlike at 00:55 Permanent Link Comments (1)
lapsed
Huvitav, selline asi, et kas ei ole nii, et kui laps väikesena nutab või jonnib ja talle pakutakse kommi, et ta maha rahuneks ja vait jääks siis hiljem oma elus, kui tal on stress või miskit, siis tekib tal söögiisu, osad inimesed söövad ju siis tohutult kui neil on stress või depresioon. Ütlevad et tunnevad et vajavad palju magusat ja et sööks koguaeg.Kui lasps jonnis ja ta saadeti näiteks oma tuppa või eemale, öeldi : "Paha laps oled, mis Sa jonnid, mine oma tuppa", et siis hiljem oma elus see laps tõmbub endasse, kui tal on raske. Ta elabki kõik oma rasksued ÜKSI oma nurgas läbi?Kui laps nutab ja talle surutakse kätte mänguasi ja üritatakse tema tuju tõsta, talle uusi põnevaid asju näidates, et laps nutmise lõpetaks, kas hiljem ei ole nii, et kui see laps tunneb et tal on raske, siis läheb ta poodi shoppama, ja usub et tema halva tuju peletab see, kui ta on ostnud endale uued asjad.Kui jonniva lapsega räägitakse, siis äkki hiljem see laps, on usaladavam ja tal on kergem teistele inimestele rääkida sellest mis teeb haiget, ta on avataum ja julgem , rääkima oma isklikest asjadest, ta ei ela neid üksi läbi. Kui temaga on lapsena räägitud, kui tal on antud võiamlus öelda.
Ma ei tea. ma hakkasin sellele mõtlema. Inimesed käituvad ju erinevalt, kui neil on stress, kui neil on raske ja valus.
Posted by merlike at 00:02 Permanent Link Comments (1)
Hannah

Õnnetu lugu juhtus sellega. Nii nagu ikka, kui mina võtan hoogu, et netis midagi olulist või erilist kirjutada, siis kirjutan kirjutan ja natuke enne lõppu, vajutan valet nuppu ja kõik see, mille jaoks olen võtnud palju aega, kustub. See on nii tavaline aga iga kord nii nõmedalt nõme. Sellest hoolimata Hannah mängib ja laulab oma puhta õrna häälega.
Igakord jääb üle mul ennast ainult lohutada, et eks see pidi siis nii minema, et kindlasti PEAB selleks mingi põhju olema, miks kõik see mida ma kirjutaisn, kustus.
Vahel ei kirjuta kohe uuesti, sest siis tuleks vägisi kirjutaud tekst. Aga tavaliselt kirjutan, sest kui olen alustanud, et öelda seda, mida raske sõnadega väljendada, siis kõigest hoolimata, tahan selle välja öelda. Olen seda ütlemist edasi lükanud, ja kui juba olen otsustanud, et nüüd, siis nüüd.

Hannah. ESTONIA kontsersaal. 2.dets.2004.

Väga raske on panna sõnadesse ja kirjeldada seda, mis tuleb teise inimese seest puhtal kujul, millest mina osa saan. Midagi, millega mina üheks saan. Hannahi muusikaga. Sulandun ühte.

Kirjutan nii nagu mina näen ja tunnen.

Nii noorel inimesel on nii palju anda endast. Anda teistele, enda seest, puhtal kujul. Hannah ei kirjuta oma muusikat kirjutamise pärast, sellepärast, et oleks midagi mida inimesed saaksid raadiotes kuulata. Ta kirjutab, sest tal on midagi öelda. Ma ei oska seda seletada. Tema lauludes on puhtus ja siirus, ehedus. Ta on oma muusikasse pannud, kõik oma tunded, kõik selle mida kogenud ja tundnud, läbi muusika annab ta seda suurepäraselt edasi. Oma muusikas on ta avameelne. Kuid ta ei poseeri alasti Kroonika kaanel ega anna lolle inervjusid. Ta teeb oma asja. Teeb seda, mida tunneb et peab tegema. Üks väheseid eesti pop-muusika maailmas, kes tuleb noorelt areenile ja jääb püsima ja tõsiselt oma muusikat tegema. Enamus noori tüdrukuid teevad paar lugu, mis jõuavad raadiotesse, annavad välja ühe plaadi TOP TEN plaadifirma poolt, on 8 kuud tabelis ja kaovad. Kõik. Hannah alustas ka Caatri tagant, kuid ta tuli sealt välja, ja hakkas tegema seda, mida ta tõeliselt tahtis teha.
Hannahi ümber ei ole ole palju sebimist, palju inimesi, kes on tema muusikaga seotud, produtsendid ja värgid. Tema produtsent on ta oma abikaasa, kes teda toetab, aitab ja kes on Hannahi kõrval. Ei ole sellist TEHTUD kommertsliku värki, ma ei oska taaskord seltada, Hannah- ta kuidagi, tuleb, koos kõige sellega, mis tal on endast anda, ja ta annab. Kui ta tuleb, siis ta nagu oleks juba andnud. Temas on kuidagi nii palju. Ta võib tunduda nukekr ja kurb, nagu paljud tema laulud, justkui kõik mida Hanna Pruuli oma elus tunneb, ongi selline, kurb, nukra tooniga. Ma usun et mitte, usun et ta on väga õnnelik inimene, lihtsalt võibolla oskab ta paremini kirjutada sellest, mis on haiget teinud, elab seda niimoodi endast välja, läbi oma muusika. Nii nagu mina kirjutan luuletusi, siis, kui on raske ja valus. KUIGI, ei saa tegelikult öelda, et enamus Hannahi laud oleksid kurvad ja ta räägiks neis, sellest kui valus tal on. Ei, ei ole. Kui ma hakkan mõtlema, siis enamus tema lauludes on lihtsalt, puhtus, siirus, sõnum, mida ta väga lihtsalt edasi annab, kuid selgelt. Võibolla paljude laulude meloodia on lihtsalt kurvavõitu.
Ma olen öelnud, austan väga seda, mida Hannah teeb, ta kirjutab muusikat oma hingest, ta suutis kirjutada muusikat sümfooniaorkestrile, ta annab endast välja kõik selle mida kogenud ja tundnud, millest ise osa saanud, ta jagab seda läbi oma muusika, mitte läbi poseerimise erinevate ajakirjade esikaantel või läbi intervjude. Oma muusikas on avameelne, ta teeb lihtsalt seda, mida tunneb et peab tegema.
See läks nüüd laili ja segaseks.

Paljudele võib Hannahi muusika tunduda naiivne ja laulud liiga sransed. Mulle mitte. See on tema stiil. Ta laulab oma õrna häälega, samas on ta hääles jõud. Just täpselt nii nagu tema muusika kõlama peaks, nii ta ka kõlab. See ongi Hannahi muusika.

Kaks aastat tagasi jõulude ajal oli mul väga raske. Umbes sama aeg, nädal varem ilmusid Hannahi Ballaadid, mida ma kuulasin ja kuulasin, see oli üks väheseid helisid, mis mind ei häirinud. Tema muusika, see hetk tundusid kõik sõnad kuidagio õiged, väljas oli palju lund ja peagi olid saabumas jõulud. Sellele perioodile tagasi vaadates ei mäleta ma seda tohutut raskust, mis siis oli, vaid neid ballaade, lund ja jõulutunnet. Vaikust ja Rahu.

Läbi Hannahi lugude olen aru saanud, et tema jaoks on väga oluline VAIKUS ja HING. Ka minu jaoks. Vaikus, et mõelda, tunda, kogeda, arusaada, mõista. Et olla ja lasta endast läbi lasta, et saada osa kõigest elavast.
Hing. Hinges on minu jaoks kõik. Ma pole kunagi osanud kuulata oam südame häält, olen alati tundud rohkem oma hinge. Poolteist aastat tagasi uskusin, et minu hing ongi see ainus, mis saab ainult mulle kuuluda, oma südant võin ma kellegiga jagada, kuid hinge pole võimalik jagada, hinges on minu unistused ja soovid, kõik see mis kõige sügavamal minu sees. Ma eksisn. Oma hinge on võimalik jagada teise inimesega. Tunda et sinu hing saab kellegi teise hingega üheks. Minu hing sai.

Hetkel kuulan tema laulu "Let me show you", tema kontserdil kõlas see laul enne vaheaaega,
esimese osa viimane laul, mille ajal, valgele taustale ilmusid telefoni numbrid annetuste jaoks, ühe tüdruku jaoks, kes vajaks väga plastilist operatsiooni. Siis ma ei kuulanud seda laulu nii nagu paregu. Pigem mõtlesin selle tüdruku peale. Nüüd kuulan selle laulu sõnu, see sõnum on nii lihtne ja õige, see mida Hananh tahab öelda ja anda sellele tüdrukule, kes ei olnud siia maailma oodatud.

See, mis ma enne kirjutasin, kustus, võtsin ennast kokku, et uuesti kirjutada, ja nüüd tunnen,et nii ongi parem, tunnen ennast vabamalt, seda kõike öeldes. Tunnen et tahan öelda ja pean ütlema. See on vähim mis ma teha saan. Vähim mis mina anda saan. Öeldes endast välja selle mida mõtlen ja tunnen.

Eriline tunne oli istuda saalis, lava äärtes küünlad, esiplaanil suur tiibklaver ja taga sümfooniaorkester, ja siis kõlamas esimesed akordid, viis ja laulusõnad. Eriline.
Kontsert ise oli väga pidulik ja välja peetud. Kõik oli nii nagu olema pidi. Kõik mis oli, sobis omavahel.
Tema muusika kõlas kontsertsaalis, see ei olnud meeletult röökiv, klaver ega sümfooniaorkester ei olnud Hannahi häälest üle, kõik oli tasakaalus, hannahi tasane hääl ning muusika jõud.
Et olla suurel laval, ise ennast klaveril saata ja laulda, koos sümfooniorkestriga, see nõuab omal moel proffesionaalsust ja see, mis publikuni jõuab, peab olema puhas, ilma vigadeta. Eriti selline muusika. Seda ta ka oli.

Ma ei ole väga mingi aeglase muusika ja ballaadide austaja, et oh ma nüüd kuulan väga romantilist Brayan Adamsliku muusikat aga kordan, Hannahi muusikaga on MINUL teistmood. Ma tunnen et olen tema muusikaga üks. See on teistmoodi. Ma ei kuula tema ballaade lihtsalt sellepärast, et need on ilusad ja kõlavad või et tal on nii ilus hääl, ma tunnen neid lugusid kuulates midagi erilist, midagi mis puudutab väga tugevalt seest.

Valgel taustal olid pilved, ja looduse ilu.


Ma ei oska öelda, ikka ja jälle see plakustamine. Kui on kõlamas midagi nii erilist ja ilusat, siis ma tahaks seda kuulata rahus ja vaikuses, mitte peale igat kolme minutit kuulata tohutut plaksutamist. Aga no kuidas sa seda ikka ära keelad, niimoodi saab ju publik avaldada tänu inimsele, kes on laval, kuid see meeletu plaksutamine, mis kõlab suures saalis, see rikub ära selle vaikuse ja toob välja sind sellest muusikast.
Plakustamine- kummaline, inimesed löövad käsi kokku ja see tekitab nii suure müra.
Ja see ka. Et lavale ilmus Üllar Saaremäe, täpselt sama moodi nagu BAAR´i otsesaates, ning hakkas keset kontsertit rääkima helistamist tauslistel numbritel :" kohe varsti ilmuvad siia ekraanile numbrid..." Ma saan VÄGA hästi aru, see oli ülimalt vajalik, annetuse jaoks, mida Hannah korraldas, mis on väga ilus liigutus ja kõik, aga keset kontserdit, keset neid lugusid. No ma ei tea. Et siis inimesed võtavad oma taskutest mobiilid välja ja hakkavad helistama või sõnumeid saatma, keset kontserdit? Seda kõike oleks võinud öelda, vahetult enne vaheaega, üks lugu, mida ma eespool mainisin, et Saaremäe oleks rääkinud, oleksid ilmunud numbrid heldale taustale ja oleks esimese poole viimane lugu kõlanud, "Let me show you".

Igal inimesel, olgu ta milline tahes, olgu ta välimus milline tahes, olgu ta elatustase , milline tahes, olgu tal kasvõi ükskõik kui suur puue. Olgu see inimene suur või väike, meil kõigil on oma unistused, mis peavad täituma.

Kui ma paar nädalat tagasi hannahi Ballaade 2 kuulasin, siis ei hakanud ma neid järjest kuulama, vaid pealkirja järgi, kuulasin neid enne, mis tundusid kuidagi õiged. "Kui hing on üks", "Ma vaid palun", "Sadu ja tuhandeid"- olid need laulud. Ja need kõik olid õiged.Need samad mis reklaamiski. Aga need õiged.

Erki Pehk pigistab orkestrilt välja selle viimase.

Kuulates Hannahi lugusid plaadilt, ei ole need tuimalt sisse lauldud, tema häälest on selgelt ära tunda, millal ta naeratab, millise nöoga ta on need laulud sisse laulnud. Ehtne.

Panin tähele, erinevate laulude ajal, vaatsid paarid üksteisele otsa ja naertasid. Lugu, mis oli üks viimaseid sellel kontserdil, vaatas naine otsa oma kõrval istuvale mehele, naeratas ja hetke pärast pühkis ta pisaraid. Paljud paarid on neid lugusid vist koos kuulanud ja nendest lauludest on saanud justkui NENDE laulud, milles nad tunnevad ära enda.

Istudes saalis, oles üks tema muusikaga, tekkis tugev tahtmine midagi omalt poolt vastu anda.
See kõik pressib kuidahgi nii tugevalt välja, surub hingele ja tekitab kurku imeliku tunde. Olen õnnelik, et mul oli võimalus sellel kontserdil viibida ja tunda seda tunnet, mida sõnadega edasi anda ei saa.


Hannah peaks laulma rohkem klaveri taga istudes, mitte mikrofoni taga seistes. Istudes oma klaveri taga, ja ennast ise saates, tuleb see tal paremini välja. Mul on tunne et nii tunneb ta ennast kindlamana ja paremini. Püsti seistes läheb hingamine tal justkui sassi.




Nii, kõik inimesed, kes seda nüüd lugesid ja arvavad et ma olen hull Hannahi FÄNN, siis nad eksivad. Mu seinad ei ole täis tema pilte ja telefonis ei ole helinateks tema laulud. Ma austan ja hindan väga seda, mida teeb üks noor 23. aastane tütarlaps. Kuid fännamine on vale sõna. Ma austan ja olen tema lauludega üks.




Ma Tahan et Karoliina saaks kunagi olla viiuldaja ERSO´s.
Ja et Getter, saaks lauda, jus tseda, mida ta tahab laulda. Et kogu see jõud saaks temast välja, läbi tema muusika.
Posted by merlike at 00:00 Permanent Link Comments (1)
December 03, 2004
mul on kaks jõulukaldendrit :)
ja päkapikud käivad ka.