Oktoober 2004

October 31, 2004


seesama.
"Julia"26.10. Kolmapäeval, käisin Draamas vaatmas.Peale 45 minutit tuli midagi, mis mulle meeldis- Jüri Naela poolt seatud koreograafia. Mirthel Pohla meeldis ka. Need kaks asja olidki need, mis üldse vist meeldisid. Tegelikult tahtsin peale esimest vaatust ära minna. Enesetunne oli äärmiselt raske, tervise mõttes ja etendus ei olnud hea. Olin juba väljunud teatrist, kui jäin seisma selle sama etenduse plakti ees, kus näitlejatel olid hoopis teised kostüümid, kui neil esimeses vaatuses laval olid. Need, mis olid plakatil, olid paremad. Keerasin otsa ümber ja hoolimata valudest, otsustasin tagasi minna ja teise vaatuse ka ära vaadata. Ei kahetse et läksin.A mul lihtsalt see värk ka veel, et värssides etendused ja raamatud mulle väga ei istu. Lihtsalt ei istu ja kõik. Minu jaoks kuidagi punnitaud. Et kindlasti riimuks ja raskelt midagi oleks. Võibolla mitte. Võibolla midagi raskelt ongi. Lihtsalt, mulle isiklikult ei lähe värsid peale. Eriti siis, kui teos ise on üritaud tänapäevasemaks muuta.Muusika oli ka hea. Väga hea. Kaasahaarav ja mõnus. Mahe.Mirthel Pohla süütu olek ja naeratused meeldisid. Ta on lihtsalt ehe. Loomulik.Mirtehl Pohla pani endaga kaasa mõtlema.Mingi aeg mõtlesin, et oh, etendus läheb käima... et lähebki...aga ei läinud. Nii jäigi sinna venima ja üle lava libisema.Kostüümid olid teises vaatuses head. Mulle meeldisid, isegi meeste jalad sukapükstes olid ilusad.
"Kuu nimel ära vannu, kuu on muutlik, tal iga kuuga ketas muudab kuju- niisama heitlik oleks siis su arm" /Julia
"Saatus, ole heitlik jah"
Tags: ikka algusest
Posted by merlike at 22:58 Permanent Link Comments (0)
meeldib.mõteln.olen
ma tahan tantsida ükskord suurel teatrilaval. kui saal on tühi ja teater pime.
me pole enam täna need, kes me olime eile ja me pole enam homme need kes oleme täna.

üleüldse, lasen härida pisiasjadel. ei tohiks.
Kolmapäeva õhtul oli kuu kaugel ja kuu ümber oli jutskui vikerkaar.
Elle Kull on hea ja imeline Inimene.
Tags: ikka algusest
Posted by merlike at 22:52 Permanent Link Comments (0)
October 27, 2004
´ma tahan
ükskord kõndida tartus üle jalakäijate silla, valge kaare.
Posted by merlike at 11:48 Permanent Link Comments (1)
nii peabki
kõik väikesed ilusad tüdrukud kasvad suurteks ja ilusateks.muutuvad seltamatutel põhjustel pruuniks ja neile tulevad pikad punased küüned.kuldketid hakkavad kaelas rippuma ja pluusi dekolteed kärisevad suureks.
Posted by merlike at 00:08 Permanent Link Comments (0)
October 26, 2004
täna
oli raadios kuulutus : " noormees VÄLISMAA autoga ootab neidude kõnesid..."mis tähendab VÄLISMAA autoga? millega me kõik siis sõidame, millised need Eesti autod on?
Ahjus tehtud lillkapsas on hea.
Posted by merlike at 19:50 Permanent Link Comments (0)
tundsin
Ostin endale varjupaika. Ma ei saa hetkel hästi kodus elada. Vaheaeg on. Tahaks hommikul kaua magada, siis oma asju toimetada ja õhtul koju tulles ka, niisama olla. Kirjutada ja joonistada, muusikat kuulata. Olla iseendaga. Teha neid asju mida titi ei ole võimalik kooli ajal teha, sesta ega on vähe. Aga nüüd vaheajal ma ka ei saa. Sugulane elab KUNI laupäevani meil. Terve vaheaaeg ühesõnaga. St. et kui mina õhtul koju tulen, pean ronima üle sugulase, et oma voodisse pääseda, tule kustu panema ja magama jääma. Hommikul kaheksast saati olen üleval. Väikeste vahedega üritan üheteistkümneni ikka mgada. Pool ärkvel, pool unes. Magaks ühekorraga unetäis, tõuseks puhanuna aga ei. Vot nii on. Aga mis ikka teha. Sugulasi tulebaidata. Nii ma siis tatsan siin madratsite ja asjade otsas.Eile mulle meenus et kui ma olin mingi kuue- või seitsme aastane siis mullehüppas konn suhu. Ma oleks ta peaaegu alla neelanud. Me mängisime maalsõpradega, puu otsas olid mingid onnid ja nagu ikka. Siis poisid käisid nagujahil ja kojasime metsa alt süüa. Vahel praadisime tundmatuid seeni ja sõime. Ja siis ükskord oligi, et jalutasin ja poisid tulid vastu ja ütlesid et oh meleidsime süüa ja mina tegin suu lahti, et nagu mängult sööks, siis hüppaski konn suhu. Ega ma ise suurt aru saanudki aga poisid pistsid kisama, et konn konn on suus, eks ma tegin siis suu lahti ja lasin tal välja hüpata. Ei tea, tuli eilemeelde.Käisin eile "Küla" vaatmas. Kosmoses. Head pehmed toolid ja väherahvast, kuigi on koolivaheaeg. a no kes ikka läheb Kosmosesse kinno, no kammoon, ikka Plaza. Kuigi, eile oli natuke rohkem inimesi küll. Räuskasid lausa.Film- no mina ei tea. Nagu meie Nuki filmi pealt maha tehtud aga Nuki oli parem ja Nukid olid olemas.Ei no tegelt, ega see film NIII tohtult halb ka ei olnud. Pani kaasa mõtlema,see tähendab et midagi selles filmis oli. Osad kogad olid hästi tehtud ja mõnimõte oli hea.Kummaline, vanasti tehti tegelikult päris palju nii, aadlikud tegid ka, etmõtlesid midagi hirmsat välja et rahvast koos hoida.Nagu selles filmiski. Inimesed kes olid kaotanud olulised inimesed linnas,läksid elama ksukile metsa taha ja mõtlesid välja mingisuguse jutu, et külaelusäiliks ja keegi ei läheks linna elama. Et keegi ei julgeks minna läbi metsa.Sest arvati, et linnas inimesed muutuvad, hakkavad rahast sõlutma ja muutuvad halbadeks ja ahneteks inimesteks. Kuid seda otsustas vanemkogu. Nende lastel ei olnudki võimalust. nende elu oligi ainult külas. Ja nad elasid pideva hirmu all. Kui üks pime tüdruk aga sai teada et tegelikult on see kõik välja mõeldu ja "need kellest me ei räägi" ei olegi olemas, siis läks ta läbi metsa linna ,et tuua rohu mis päästaks tema armastatud mehe elu. Ületades müüri, jõudes metsast maanteele, oli linnas elu edasi läinud. Kuna ta oli aga pime siis ei näinud ta korravalvuri vormiriietust ega autot, mille hääl talle kummalise ja võõrana tundus. Inimesed elasid külas, kandsid riideid ja elasid tavade järgi mis olid juba, teba kui vanad. Nad ei kujutanud ettegi et linnas hullutab inimesi Britney Spears ja tüdrukud kannavad põllede ja pikkade kleitide asmel stringe ja miniseelikuid. Saanud vajaliku rohu, jõudis tüdruk külla tagasi ja küla elu jätkus just täpselt nii nagu ta oli koguaeg olnud. Tüdruk ei näinudki ju seda et linnas on paljud asjad muutunud.Õudukas- no eks ta natuke oli. Kuid see koht mis pidi vist kõige õudsam olema, oli naljakas, enamus saalis viibijad naersid. Fanaasia hakkas tööle ja seega oligi väga naljakas.Ma ei tea, filmi esimesel poolel jooksid varjud ekraani servadest läbi. Need eiolnud rahutute kinokülastajate varjud.Meeldis- filmi meespeaosataitja suhtumine. Kõigesse.Tegelikult mulle ei meeldi see et väga paljudes õudusfilmides kasutatakse metsa, et see on nii hirmus koht ja seal elavad kõigusugu kollid ja elajad. Etloodusest tehakse nii, nii kui natuke pimedamaks läheb ei julge keegi enam metsa minna ega metsas olla, sest õudukates tulevad alati siis kõiksugu koolid oma koobastest välja jne. Kõigis metsades on ma arvan et toimunud mingi taplus, ja lahing. Ja kui palju inimesi on metsades hukkunud ja palju on neid tapetud. Eks nende hinged ole ikka veel seal, aga nad ei pea ilmtingimata halvad olema.Vanasti tehti põldude peale lõkkeid, inimesed alateadlikult hävitasid niimoodi halva energia ja vana viljaenergia, et kasvaks uus ja hea saak.Ah, mis siin ikka...
Olematus ja Rahutus on tegelikult.
Getter on hea.
Tags: ka see on algus.
Posted by merlike at 14:19 Permanent Link Comments (0)
October 25, 2004
Adele- Elisabeth
Posted by merlike at 13:29 Permanent Link Comments (0)
Hea on ARMASTADA.
Posted by merlike at 01:31 Permanent Link Comments (0)
Tabamata ilu
täitsa lõpp. see ei ole võimalik!!!Teist korda sama õhtu jooksul lasin teksti mille siia kirjutasin, MAHA.Oi ma olen kuri. Tavaliselt ma ei kirjuta siis enam uuesti. Tuleb punnitatud meeldetuletaud tekst. Ei ole ehe. Ja järjelikult ei pidanud see tekst ülesse minema ega mail saama saadetud, kuid teen seda ikkagi, kirjutan jälle. Ning teen seda tegelikult üsna tihti. Meelega. Trotsi pärast. Olen kuri. Kõik keerleb mu sees. Kirjutan, et endast välja saada, mitte et minna magama sada mõtet peas keerlemas ja mitu lauset lõpetamata. Lasen nad endast välja ja lõpetan pooleli olevad laused. Siin.Viis tundi tagasi kirjutasin siia pikalt laialt...mis näinud ja olnud, mida kogenud ja keda kohanud. See mis ma kirjutasin, sai sellel lehel olla üleval...võibolla et minut, minut, et teha oma esimesed hingetõmbed...mida keegi ei näinud.
Tabamata ilu. Jah see on ka film. Aga ma ei taha rääkida kell üks öösel sellest. Pealegi, olen seda neli korda näinud ja ei karju vaimustusest.
Mulle meeldib öösel nõusid pesta. Mõtled kõige peale mis päeva jooksul olnud. Halb ei olegi enam nii halb, võibolla ujub see koos FAIRY´ga ära. Ei tea. Igastahes, hea on, nõud saavad puhtaks ja mõtted selgemaks. Just öösel. Siis kui pole enam muule mõelnud, kui sellele mis päeva jooksul olnud. Kui ei pea enam mõtlema et mis ma veel tegema pean jne.Sügis.meeldib. VÄGA. Täna meeldis väga. See õhk- karge, samas pehme. Värvid, kollased puulehed ja see kummaline valgus, mis on tingitud lehe kollalisusest ja tükikesest päikesest. Orav. Ja väsrkus. Lehe ja värskuse lõhn. Hea.Suvel inimesed puhkavad. Võtavad aja maha, ja püüavad puhata, samas otsivad ikkagi koguaeg tegevust. Sügisel hakkavad aga siblima ja rahmeldama. Kohustused. Sügis on aeg millal mõelda. Jalutada looduseilu keskel, läbi lehtede sahistada, või istuda teekruus käes ja mõelda. Vaadata head filmi või lugeda. Sügis ei ole nii külm ja paha, kui kanda õigeid riideid ja kui meis endis on valgust, siis ei tundu sügis ka nii pimeda ja koledana. Vihm ei ole ka paha. Tegelikult mulle meelib muidugi paduvihm rohkem, aga uduvihm meeldib ka, öösel. Siis kui on vaikne ja pime, ja tihedat uduvihma sajab. Tuul ei meeldi. Külm on. Pole paha oodata lund ja jõule. Sügis meeldib.
Reedel kooli sõites. istus mu kõrval naisterahavas kes oli üle neljakümne aasta vana, umbes. Bussis sisenes kontroll. Meil mõlemal oli ID-pilet. Kui kontroll bussist väljus siis helistas meie lähedal seisev poiss oma sõbarale ja rääkis kuidas tal just vedas, et kontroll oli bussis ja tal ei olnud piletit aga vahele ta ei jäänud. Ta rääkis üpris kõvasti ja ropendas palju. Naine, kes istus mu kõrval, võttis oma käekotis läbi löömata bussipileti, kui poiss kõne lõpetas siis ulatas ta pileti poisile.Võibolla siin lugedes ei tundu see mitte midagi ütlevat, kuid sel hetkel, sel hommikul oli see midagi, teistmoodi. See poiss kasutas väga roppe sõnu ja seda oli väga ebameeldiv kuulata, eesti rahvusest ligi viikekümnene naisterahvas aga ulatab talle see peale läbi löömata bussipileti, naertades.Koolipäevadel sõidan trammiga kaks korda päevas. Üsna tihti, rabelevad tädikesed (inimesed kes on üle 70aasta vanad) ühe vaba istepingi juures, ei, mitte et kes istuda saaks, vaid nad suruvad üksteist istuma. Tahavad et teine istuks ja nii jagelevad tükk aega ja räägivad üsna kõvasti, sest ega nad vist eriti enam teineteist ei kuule. Huvitav miks? Miks nad ei taha ise istuda, vaid suruvad teise istuma? Võibolla nad tahavad näidata et nad ei ole üldse veel vanad ja haiged, et nad jaksavad veel seista küll. Näidata teisele samasugusele.
Helin-Mari Arder. Olen nüüd kuulanud. Natuke Hedvig Hansonilik. Mitte päris. Kui Helin-Mari Arder laulab, siis on selline tunne et kui ta laulab on tal koguaeg naeratus näol. Kaheksas laul meeldib, meeldib muusika ja see meeldivalt kriipiv heli. See mis on Siiri Sisaski lauludes. Tegelikult, olen lasknud sel plaadil mängida, aga KUULANUD olen vähe.
Täna sain kokku inimesega, kellega olen neti vahendusel peaaegu et kaks aastat suhelnud. Inimene kes on mulle palju andnud. Läbi kelle ma olen hakanud paremini nägema ja mõistma. Oi ma olen ta peale vihastanud, et kuidas ta julgeb mulle midagi sellist öelda, et ta ju ei tunne mind. Aga tunneb. Ütleb õieti. Mõtelen, ja tagasi vaadates mõistan, tal oli õigus, asjad ei ole nii nagu mina olen mõelnud, st. nagu mina olen tahtnud et oleksid. Tahtnud ja uskunud.Tegu on naisterahavaga. Meesoost isikuga. Millalgi oli ta nagu vaem õde. Ei, ei olnud. Vanem õde on lääge. Tema on Tema. KUSTILEENU.Sellel inimeselt olen ma saanud tuge, rasketel hetkedel, kui ei ole tahtnud mitte kellegiga rääkida siis olen talle ette visanud. Ja Tema on öelnud, et mis ta arvab. Alati mitte just sugugi leebelt, Ta ütleb nii nagu asjad on, mitte nii nagu olnud või nagu asjad olla võiks. Kui talle ei meeldi siis ta ütlebki nii. Ja mitte läbi liblikate.Ehe inimene. Eriline ja Sügav. Mõtleb palju. Joonistab/maalib ja kirjutab hästi, nii luuletusi kui muidu. Mitte just kõigile arusaadvalt. Aga hästi. Ja need kes tema pilte vaatavad, ja kui need talle ei meeldi, siis jõudu neis ta tunneb ikkagi. See jõud on lihtsalt neist piltides nii tugev. Jõud ja konkreetsus. Midagi ei valgu laiali. Tugevad ja seisvad pildid. Tal on täiesti oma stiil ja käekiri. Värvid on fantastilised. Mõjuvad. Väga. Realisimis muidugi tunduvalt rohkem kui fotode pealt või läbi neti. See pilt, mis mulle koguaeg meeldinud on, täna sain selle endale. Täitsa kogemata. A võibolla ka mitte. Tegelikult ei ole midagi vist kogemata. Ikka põhjusega. Ühesõnaga, sain endale pildi, millel enne nägin emamesilast, nüüd, täna, realisimis nägin aga konkreetselt lõvipoega. See lõvipoeg on nüüd mul kodus.Ta teeb putukmaale. Ei, ta ei joonista putukaid, aga mulle näivad nad putukatena, no jah, üks mängukastiauto oli nende hulgas. Igastahes võimasad ja vägevad pildid on.Täna temaga kokkusaades...kartsin tegelikult palju hullemat, kuid kõik mis vastu tuli oli üllatvalt positiivne. Kujutaisn teda palju karmimana ette. Selline, endasse tõmbunud ja kuri. Aga ei, hoopiski selline ta ei olnud. Naeratav oli. Siiras ja konkreetne. Lihtne. Hea oli rääkida. Piparmündi tee oli hea. Tegelikult oli minu maasikatee ka hea, kuigi Tema vastupidist väidab ;) Ja mina veel kardsin panna türkiis-sisnist mantlit ja teksaseid musketäri saabaste sisse.Tema olemust on raske kirjeldada. Hea ja ehe. Tema ise.AITÄH TALLE.
SÜGIS ja OLEMUS.
Tags: ka see on algus.
Posted by merlike at 01:26 Permanent Link Comments (0)
October 24, 2004
olen kuri.äärmiselt kuri.see mida ma tund aega siia pikalt laialt kirjutasin- sügisest, tänasest, trammist, muusikast. seda ei ole siin. see kadus.tea, et kirjutasin ka SINUST. Sa tead ja saad aru kui seda loed, et kirjutasin siia Sinust.
Tags: ka see on algus.
Posted by merlike at 20:51 Permanent Link Comments (0)
see, mis ma juba öelnud olen. ainult mõte.
rate.ee´s, on väga paljude piltide all pühendus ühele noormehele, kes väganoorelt surma sai. Ma ei tea kuidas, olen oma sugulase käest küsinud, kes seda poissi tundis aga ta ei taha sellest rääkida. Kõik, kes teda tundsid kirjutavad temast kui inglist, imest. Ta oli 20 aastane.Vaatsin ka saadet "meie".Olime eelmine aasta prantsusmaal, kui saime teada, et Lauri Aus hukkunud on. Ma ei teadnud muud, kui seda et ta rattur oli. Kõik, ega ma rohekm midagi kuulnud ka.See saade, seda tehakse, et inimesed mõistaksid paremini teisi inimesi ja nende probleeme. Näeksid teisi. Paljud mõtlevad et oi issake ma mõtlesin et mul on suured probleemid aga vaat mis tal on. Tegelikult on iga inimese probleemid ainult TEMA probleemid, ja mitte vähe tähtsad ja väiksemad kui teiste inimeste omad. Igale inimesele on antud kanda just niipalju, kui ta kanda jaksab.Loomulikult me ei hakka elama, et oh seal saates näitas, et vot nii oli, et minuprobleem pole selle kõrval midagi. Probleemi korral käitun nagu see või seeinimene seal telekas, et tema oli nii tugev, mina olen ka. Kuid ometi, see saadeandis midagi. Puudutas. Kristeli (Lauri Ausi naise) jutt, tema silmad ja naeratus. See kõik pani mõtlema. Noored. 13,5 aastat koos olnud, kaks väikest last...MIKS...ja MIS edasi.Miks surevad nii noorelt inimesed. Kes on edukad, armastatud,armastavad, tunduvad õnnelikena ja palju head teinud.Mida meile tahetakse sellega mõista anda. Miks võetakse noored ja erilisedinimesed meie ümbert ja meie kõrvalt ära. Need inimesed keda peame ingliteks. Miks nemad? Igal asjal on põhjus. Mis võib selle põhjus olla?Nende inimeste aeg sai lihtsalt otsa?Iga inimese surm peab midagi tähendama, just nagu sünd. Me kõik sureme, aga Kõik ei sünni. Meie, kes me sündinud oleme, meil on oma kindel eesmärk selles elus, oma ülesanne antud täita.Surma on saanud väga palju noori inimesi, keda lähedased on ingliteks pidanud, võibolla sellepärast, neid polegi enam meie keskel, sest nende koht ei ole siin, inimeste keskel, maa peal. Nad tulevad ja aitavad meil oma olemasoluga mõista ja näha. Võibolla nad sünnivad inimese kehasse, aga inimese keha peab lahkuma, ja seega ka ingel, keda me nii väga armastame. Miks peaks ainult keha lahkuma? Keha sees olev, Ingel, Hing, lahkub.Ei, ingel ei saa sündida inimese kehasse. Ei.Nende lahkumine aitab meil mõista võibolla midagi olulist.Kui kaks inglit teineteist maa pealt ülesse ei leia, teatud aja jooksul, siispeab võibolla üks neist lahkuma, ja mõne aja möödudes järgneb talle teine.Inglid vajavad ÜKSTEIST.Kuid kes on haldjad?mis vahe on inglitel ja haldjatel?
Lihtsalt üks mõte. Seda kõike on raske sõnadesse panna ja edasi anda. Tegelikult kirjutasin selle juba mõni nädal tagasi. Enam ümber ei oska kirjutada ja paremini sõnastada ka. Võibolla tegelikult ma päris nii ei mõtlegi. St. see inglite jutt.
Tags: ka see on algus.
Posted by merlike at 19:47 Permanent Link Comments (1)
October 20, 2004
elamus?
Käisin täna teatris. Von Krahl. "SEX PISTOLS" vaatmas.
Mis etenduse juures meeldis/ei meeldinud ja mis silma hakkas.Johnny Rotten, keda mängis Juhan Ulfsak. Meeldis. Ma ei kujuta ette milline see Johnny laval oli või mida tegi, mingi sõbrad me temaga ei olnud, tegelikult pole kohtunudki ja ma ei ole just meeltult kursis "SEX PISTOLSI" bändi, bändi ajaloo ja liikmetega. Igastahes, nii nagu Juhan Ulfsak mängis Johnniyt... usun et selline võis Johanny olla küll. Vähemalt sarnane. See mida Juhan Ulfsak laval tegi, kuidas ta silmad liikusid ja keel käis, see oli ehtne ja usutav. Räme kuid tõeline.
Terve etendus tundsin ennast ebamugavalt ja vales kohas, muidugi elamus oli. Ja mitte väga olematau, lihtsalt ebameeldiv. Vastikust tekitav tunne ja peale seda kui terve lava oli odavat tomatipastat täis ning kõike muud, siis iga hinhetõmme mis ma tegin, oli raske, sisse hinagtes püüdsin nina kinni hoida, et mitte tunda seda lõhna ja oksendama hakata. Ka sellele võiamlusele oli mõeldud., kavana anti paberkotid, sellised mis saad poest sooja toiduga kaasa. Termo või fooliumkotid. Ega sealt rahva seest poleks välja pääsenudki, publik oli tihedasti kokku pressitud. Häid lambaid mahub ikka palju ühte lauta. Kui oleks sealt mingi imega välja pääsenud ja jalad oleks maad puudutanud, oleksin selili käinud, sest terve põrand oli tomatipasta, hapukoore, jahu, kapsa, taina ja muu sellise liga täis. Näitlejatel endilgi oli raske seal püsti püsida, eks seepärast nad rohkesti selle kõige sees aelesidki. RASEDATELE EI SOOVITA, see elamus jätke vahele, sest selle haisu käes võib tõesti väga raskeks minna.Erilise elamuse said kindlasti inimesed, kes istusid esireas.
Ma ei tea, olen ise punkaritega kunagi suhelnud, nende elu natuke kõrvalt näinud, okei, nemad olid noored punkarid, peaaegu et lapspunkarid AGA kas nad tõesti olid nii rumalad inimesed? See kuidas nad riides käisid, kuidas käitusid ja rääkisid, see okei, see oli nende stiil. AGA kas nad tõesti olid ikka nii labased ja rumalad? Ma hästi ei usu. Loomulikult, ei olnud nad arvatavasti teab kui haritud inimesed, ammugi mitte ühiskonna sõbralikud, kuid kas nad tegutsesid nagu loomad, nagu väikesed lapsed? St. sõid näiteks nii, pläkerdasid toiduga? Vot seda ma ei tea. Igastahes etenduse põhjal jäi mul mulje, et punkarite elu mängiti palju rõvedamaks, et neid inimestena kujutati palju labasemana ja rumalamana kui nad tegelikult olid. See mida ja kuidas nad tegid, oli nende stiil, aga tegelikult olid ja on nad siiski ju inimesed nagu me kõik.Etenduses oli mõnda asja liiga pikalt näidatud. Midagi rämedat, mida vaadata oli vastik ja muutus ka tüütuks. Näiteks diivani vägistamine. Vabandust, kuid pidin konkreetse näite tooma.Minu jaoks oleks võinud viimased 15 minutit etendusest vabalt ka ära jääda. Kuid kindlasti sellel 15 minutil oli mingi mõte ja tähtsus. Need kes rohkem sellest kuulsast punkbändist teavad, nendel ehk tuli tuttav ette, inervjuu või jõulud, mida viimased 15 minutit etenduse lõpus näidati.
Liina Vahtrik tegi endale kahest leivapätsist väga toredad sussid ja tainast mütsi, millele lisas kaks sarve. See oli tore. Seda oli kuidagi hea ja armas vaadata kõige selle muu rämeduse keskel. Kodus järele ei soovita teha muidugi ;)
Mind natuke häiris, et lavale tassiti Eesti tooted, hapukoor ja jahu näiteks. Ma saan aru loomulikult et muu ei olnud neile kättesaadav, kuid kuidagi need eestimaised pakid rikkusid midagi ära. Tirisid sellest etedusest välja.
Märkimisväärsed olid muidugi veel publiku näod. Nii erinevad. Kellel pidevalt kummaline irve näol, kes istus käsi põsakil surmtõsise näoga ja kellel oli koguaeg sihuke nägu peas nagu...ma ei hakka ütlema. Liisa teab milline. No aga arusaadav ka, sest kogu see kraam mis seal põrandal, näitlejate jalge all vedeles, see lendas ka publiku hulka.
"Mul on täielik õigus teda tappa..."/Nina Hagen ( Liina Vahtrik)Milleks on meil TÄIELIK ÕIGUS?
"Ainult võltsid jäävad ellu", see oli lause mis enim meeldis ja meelde jäi, ei tea kas see ka nii on? Selle üle praegu ei hakka juurdlema, mõni teine homme.
"Kas teil ei ole vahest tunne et teid on pettetud?"/ Johnny Rotte
Tags: teater
Posted by merlike at 23:19 Permanent Link Comments (0)
October 17, 2004
varem.
Mu pilgus oli viha ja raevu,kurbust ja nukrust.Mu pilgus oli palumist ja andestust.Mu pilgus oli igatsust, millestpeegeldus hüvastijätt.Peegeldus palju muudki,kui oskasid vaadata ja näha.Jah, Sa oskasid, kuid läksid siiski.Jäin seistes ootama.Varahommikuse sügise kastemärjadlehed mu jalge all.Arglikud päikesekiired kumamas,hommiku värskuses.
Tags: ikka algusest
Posted by merlike at 20:20 Permanent Link Comments (1)
alustan seda lehte. oma mõtete kirja panemist, et endast välja lasta.
aitäh Laurale. kõige hea eest.
Tegelikult olen natuke väsinud. Lihtsalt natuke kõigest. Inimestest ja olemusest. Olust ja nägemustest. Vahel on seda kõike liiga palju minu ümber. Liiga palju kõike ja samas vähe. Ei saagi nagu aru. Otsid iseendast ja proovid ära tunda teistes. Näha peegeldust. Vahel on see hea, vahel mitte. Paegu vist mitte. Teglikult... on lihtsalt olematuse rahutus. Tahtmine. Kuid justkui seotult edasi liikumine. Lähed ja midagi jääb koguaeg kinni konksu taha, mis tõmbab jälle hooga tagasi. Siis toimubki liikumine, samas nagu koha peal tammumine, uue hoo võttmine. Jõudu on justkui palju, et minna, silmad on lahti, et näha, ja kõrvad kuulamiseks valmis, aga miski takistab. AEG. Pole veel see aeg. Kõik omal ajal. Koguaeg ma ootan, seisan ooteruumis ja ootan, liigun sammu edasi, vahel aga jooksen mitu mitu suurt sammu tagasi. Vahel jookseb keegi minuga koos, tõmbab kaasa. Vahel mitte. Kuidas praegu on? Just paregu. Vist seisan ikka kohapeal, aga kohe hakkan asutma, tean seda. Tagasi ei tahaks praegu joosta, siis peab ju jälle tegema mitu mitu suurt sammu et sama koha peale jõuda kus hetkel seisan. Hetke paigalseis. Seisan ja vahin pärani silmi, isegi suu on vist natuke lahti vajunud, haaraks elavat enda ümber. Saaks kõigest sellest osa ja liiguks kaasa. Ei, tegelikult, kõike pole vaja, ja kõigega pole vaja kaasa liikuda ka. Ma ei tahagi. Oskan ise ka minna. Nii kaua kui ei ulata, vaatan ja jõuan sinnani. Liigun taskesi, ma ei kannata rablemist ja tõuklemist, kuid vahel võiks keegi õrnalt tõugata, ei, käest kinni pole vaja vedada, lihtsalt natuke tõugata. Ega seal ooteruumis polegi nii paha, alati. Vahel on täitsa hea ja mõnikord kohe VÄGA hea, vist siis kui ma istun. Kui ma ei pea seisma ja mõtlema järgmisele sammule, kui olen rahul sellega, millisel plaadil ma hetkel seisan ja ei sunni ennast kohe järgmist sammu tegema. Istudes on lihtsam, siis tõusen ja lähen. See kõik on minu sees. See ma olen.
Tags: ikka algusest
Posted by merlike at 18:45 Permanent Link Comments (0)